Paris, Je t`aime!

Bonjour!

Laupäeva (20.08) hommikul kell 6.00 heliseb äratuskell. Vaja on üles tõusta. Pedro lubas mu Deauville rongijaama ära visata, kuid selleks pean 6.45 köögis valmis olema. „Kaua mul ikka riidesse panemisega läheb?!“ mõtlen uniselt, ise äratuskella 10min edasi lükates.

Kell 6.10 heliseb jälle äratuskell. Hoolimata unest, külmast ja eilse jalgrattamatka pärast valutavatest jalgadest, tõusen üles ja hakkan sättima. „Mida vähem asju kaasa võtan, seda kergem mul on“ mõtlen endamisi, mistõttu kaamera ja nii mõnigi tähtis asi jääb lossi. Eilne ilmateade oli lubanud palavat ilma (29C Pariisis), mistõttu võtan kaasa ka ühe õhema särgi ise veel teadmata, et see võiks mu elu päästa. Ilm on kohutavalt külm, niiet jalga panen mugavad teksapüksid ( a huge mistake!)  ja jalga botased.

Ega ma kaua köögis ei peagi ootama, kui juba tuleb Pedro, kes viskab mu rongijaama. Piletikassa oli aga veel kinni, niiet pidin 20-30min ootama. Mind teenindas 20ndates noormees, kes vähesel määral rääkis inglise keelt. Vedas. Hinnaks kuulen olevat 16 eurot. „16 euros?“ küsin järgi, sest hind tundub kuidagi liiga hea, et tõsi olla. Ja nii ta oligi. 16 eurot muutus sekunditega 61 euroks. Kurat! Ilma mõtlematagi ulatan talle raha. Alles hiljem, kui juba liiga hilja on, hakkan mõtlema, millega ma jälle hakkama sain.

„61 eurot selleks, et 5-6 tundi Pariisis ringi vaadata?“ käib mu peas ringi mööda Deauville jalutades. Mind on tabanud kahetsus ja paanika. Nii kallis! Internetis oli esimeseks rongiks Deauville-Paris kell 7.38 väljuv rong, kuid rongijaamas selgus, et esimene rong läheb hoopis 10.04. Kaotasin ju sellega 2 tundi (enne oleksin saanud ikka 8 tundi Pariisis olla) Kas saab veel hullemaks minna? Jah, saab. Väljas on kohutavalt külm, vaid mõned kohvikud on avatud, ja mul on 2 tundi rongini aega. Nii ma jalutasingi tuimalt linnas ringi, soojendamiseks ostsin hingehinna eest kohvi ja liikusin jälle edasi.



Trouville, kuhu ma veel jõudnud ei olegi




Deauville jahisadam



Alles rongis Lisieuxi poole suundudes suutsin endaga rahu teha. Mis tehtud, see tehtud. Oleks siis juba ammu läbikäidud Deauvilles parem passida? Vaevalt küll. Nagu ikka, kuskile suundudes valdab mind reisipisik. Liblikad kõhus, ootusärevil, vahetan Lisieuxis rongi, mis viib mind siis pealinna.

Järsku kuulen enda kõrval minu poole suunatud prantsusekeelset siristamist. „I`m sorry,  I don`t speak French“ pean ma järjekordselt ütlema enda kõrvale istuma tulnud noormehele. „I was wondering what kind of language this is“ [Ma mõtlesin, mis keel see on?] küsib ta, sõrm suunatud mu raamatule, tugeva prantsuse aktsendiga, millest arusaamiseks kuluvad mul nii mõnedki sekundid. Lugesin parasjagu vist juba viiendat korda  „Rehepappi“ (by Andrus Kivirähk). Ja nii me sõitsimegi Pariisi poole rääkides keeltest, Pariisist ja Prantsusmaast. Ta kutsus mind isegi ei-tea-mida vaatama koos temaga, kuid mul oli vaid 5-6 tundi aega ja nii palju näha. Üksinda on kiirem, üksinda on kergem.

Alguses mõtlesin küll ühe tuttavaga Pariisis kokku saada, kuid ta ei vastanud mu kirjale, pärast tahtis Nei kaasa tulla, kuid ta on täiskohaga (24/7) tööl, niiet läksin üksinda. Parem oligi. Teiste jaoks ei olnud nagunii aega.



Tõeline Pariis



Gare St-Lazare`i jõudes võtan välja varasemalt juba lennujaamas varastatud Pariisi kaardi. Olin juba varem välja mõelnud, et tahaks näha Arc de Triomphe`i, Eiffeli torni ja Notre Dame`i. Alexandra pakkus mulle küll välja, et näitab, kuidas metrooga saab ringi liikuda, kuid selleks ei olnud ei aega, ega ka mul tahtmist. Tahtsin lisaks neile näha ka „tõelist Pariisis“, kuhu paljud turistid ei satu, mistõttu otsustasin kasutada kõige odavamat reisimisviisi – oma jalgu. Ja ega ma vahest kõndisingi pisikestel kõrvaltänavatel täiesti üksinda.

Nii ma liikusingi, kaart käes, triumfikaare poole. Kõiki tänavaid ei olnud kaardi peale märgitud, mistõttu alguses oli raske aru saada, kus ma olen. Möödusin nii riidepoodidest, kus hinnad tundusid täitsa head olevat, söögipoodidest, restoranidest, kohvikutest ja suveniiripoodidest, silmis vaid Arc de Triomphe.

Kohale jõudes tabas mind aga paanika. Kell oli juba 2 läbi, kuid mul läheb 17.45 rong tagasi Deauville (kella 8ks pidin tagasi olema, sest prantslased pidid mingile peole minema). Nii vähe on aega ja nii palju on näha. Arc de Triomphe oli nii ilus, kuid selleks, et saaksin tõsiselt seda ilu hinnata, aega mul ei olnud. Näinud olen ju neid vaatamisväärsusi juba kõiki kunstiajalootundidest, kuid oma silm on ikka kuningas.

Ega siis midagi, nutt kurgus, liigun edasi.  Pariisi kuulsaim tänav Avenue des Champs Elysees ei ole küll kõige lühem teem Eiffeli torni juurde, kuid uudishimu sunnib mind natukenegi mööda seda kõndima. Nähes suveniiripoodi otsustasin siiski ka sealt kiiresti läbi hüpata ja enda kollektsiooni jaoks postkaardid ära osta. Sain ka Focuse jaoks Pariisi võtmehoidja.

Liikudes mööda Avenue George V saan osaliseks prantslaste komplimentidest. „Hello darling, you look sooooo beautiful!“ jõuab mu kõrvu. Parasjagu valitses linna 30C kuuma, ma olin juba kilomeetreid ja kilomeetreid kiirkõnnis kõndinud, särk märg (õnneks sain McDonaldsi tasuta WCs õhema särgi selga panna) ja üleskeeratud teksased mööda higist jalga liibumas, meik ära sulanud ja mitte just kõige õnnelikum nägu peas – „On neil ikka hea maitse“ mõtlen endamisi. Ja ega seegi viimaseks kommentaariks-komplimendiks ei jäänud.

Endalegi märkamatult olen aga jõudnud Seine jõe äärde, mille taustal võib näha kurikuulsat Eiffeli torni. Väikese abiga sai paar pilti tehtud ning ega midagi, tuleb jälle edasi kõndida. Eiffeli torni alla jõudes mõistan, et Notre Deam jääb täna ära. Aega ei ole. Kui aega oleks, võiksin minna ka sellesse kohutavasse järjekorda, mis Eiffeli torni all valitses.

Eiffeli torni all..

Obelisque

Nii otsustasingi mööda Seine jõge Obelisque poole kõndida. Nägin ära nii Palais de Chaillot, Hotel des Invalides, Palais Bourbon jõudes hiigelsuure väljakuni, mille keskel olid nii purskkaevud kui ka Obelisque. Ühes purskkaevus istusid, jalad vees, paljud inimesed. „Nohh, miks ka mitte..“ ütlen endale ja võtan jalanõud ära, et tulitavaid jalgu külmas vees jahutada. Tegemist oli minu päeva tipphetkega.

La Madeleine

La Madeleine nähtud, olen tagasi rongijaama juures. Olen varunud endale ühe tunni, et kuskilt päeva esimene söök süüa, sest pilt hakkas juba kokku jooksma, ning mõned suveniirid osta. Ja nii olingi tagasi selles samas McDonaldsis, kus ka hommikul sai käidud.



Seine jõgi



Tagasi Deauville sõites, mõtlesin, et kuigi see reis oli nii jubedalt kallis ja nii jubedalt lühike, ma siiski ei kahetse, et tulin. Pariisis on nii palju näha ja uudistada, et siin oleks jäänud ka väheseks neist paarist päevast, mida enne Deauville tööle tulekut mõtlesin siin veeta. Ega midagi, tuleb kunagi jälle tulla. Pean ju ära nägema ka Notre Dame, Versaille lossi ja Louvre jne.