Nonii, eilsest alates ei ole IV korrus enam ainult minu käsutuses. Lõpuks saabusid ka Alexandra õde Victoria oma perega Švetsist, niiet nüüd elavad mul siin veel 5-aastane Stella ja 7-aastane Thomas ning nende lapsehoidja. Kusjuures, lapsehoidja on pärit Brasiiliast ning on mustanahaline. Kuigi ta inglise keelt ei oska, saame väga hästi läbi!
Ja kui te ei saa enam aru, et mis ja kelle õde-vend, siis on meid KAKS. Nimelt on Alexandra isa olnud abielus 3 korda (nüüd on kolmas) ja ega emalgi esimene kord ei ole. Igast abielust on ka lapsed, niiet õdesid-vendi on siin meeletult. Alexandra isa, kelle maja on ka kohe lossi kõrval, pidi isegi maja suuremaks tegema, et lapsed ära mahuksid (väiksemate jaoks, kes kodus elavad muidugi).
Huvitav on ka see, et Alexandra ja tema õed (need keda näinud olen) on jube pisikesed, väga ilusad ning näevad tunduvalt nooremad välja kui tegelikult on. Näiteks pidin krambid saama kui nägin kahe lapse ema Victoriat, kes näeb välja kui 18-aastane.
* * * * * *
Teenijad on siin tõsiselt lahedad! Nad tõsiselt hoiavad mind.
Väike nali pärast eilset matka Deauville`:
Lõunasöögi ajal tuleb Pedro, pisike Heineken käes, minu juurde ja ütleb:
„You have to drink beer after biking!“ [pärast jalgrattaga sõitu tuleb õlut juua]
Mina: „Well, in that case, I should go biking more often“ [No, sel juhul peaksin tihedamini jalgrattaga sõitmas käima]
Hiljem seletas ta mulle pikalt, kust ma veel Heinekeni saan. Merci beaucoup, Pedro!
* * * * * *Söögid
Söögid on siin suht tavalised, mitte midagi väga erilist. Hommikuks on minul näiteks tass kohvi, röstsai aprikoosi moosiga (minu lemmik) ja viinamarja mahl, mida Pedro ekstra minu jaoks ostmas käis :D. Teised söövad tavaliselt hommikuks aga croissanti, millest mina keeldusin. Lõunaks ja Õhtusöögiks on tavaliselt praad (nt ahjukartulid lihaga) ja magustoit, milleni ma siiamaani veel jõudnud ei olegi.
* * * * * *
Must pesu
Must pesu tuleb lihtsalt maha visata ja nagu võluväel ilmub puhas pesu varsti su voodi peale. Nagu ikka, mul on ka natuke pesupulbrit kaasas, niiet päris kõike maha ikka ei viska.
* * * * * *
Prantslaste musikultuur
See on asi, mis tekitab mulle kõige enam segadust ja paanikat. Meie, põhjamaalased, tavaliselt kellegagi tutvudes surume kätt, tervitades aga vahest kallistame. Siin on aga asjad natuke teistmoodi. Siin on musi ühele põsele ja siis teisele. Täiesti harjumatu!
No comments:
Post a Comment