Tuesday, August 23, 2011

Lapsehoidja mured ja rõõmud

Et asi väga reisiblogiks ära ei kisuks, peaksin ma vist natuke lapsehoidja rõõmudest ja muredest ka rääkima. Ma olen siin perekonnas olnud juba 2 nädalat (1 nädal veel) ning ehk oskan nüüd ka midagi kirjutada.

Hannahga
Kõige raskem on esimene nädal, esimesed päevad. Tõsi, alguses on kõik uus ja huvitav ning käid ringi, silmad punnis, kuid informatsiooni kogus, mis Sinuni jõuab on meeletu. Esimesed paar päeva kulubki perekonnaga tutvumiseks ning lapse kohta õppimiseks. Esialgu on kõik võõras ja imelik, ei oska lihtsalt kuidagi olla.

 See ei ole küll minu esimene töö lapsehoidjana, kuid esialgu, esimestel päevadel,  see tõepoolest nii tundub, just nagu jälle esimene kord. Iga laps on erinev ja igal lapsel on oma päevaplaan ja omad harjumused. Hannah tundma õppimiseks ja tema päevaplaani meeldejätmiseks (Mis kell ta sööb? Palju ta sööb? Mida ta sööb? Mis kell magab? Kaua magab? jne) kulus mul ikka täitsa mitu päeva, kuid nüüd on juba lihtne. Nüüd oskan arvestada, nüüd saan aru tema näoilmetest ja nutust, mis talle meeldib ja mida ta vihkab. Kõik tuleb ajaga...
Samas, varasemad kogemused on ikka väga suureks abiks. Kogemused õpetavad, mida teha kui laps meeleheitlikult nutab või, kas üldse midagi teha. Ma ei lähe paanikasse kui preili nutma hakkab, vaid oskan sellele reageerida. Ma tean, mida sellises olukorras teha, kui üldse midagi teha, sest vahepeal peab tal laskma lihtsalt nutta. Ja vahepeal ei saa lapsehoidja jälle mitte midagi teha, sest ema on lapsele ju kõige tähtsam.
Mulle tõsiselt meeldib Alexandra ja Jerome [šerom] kasvatusviis.  Nad ei osta kunagi Hannahle [Hanna] mänguasju, vaid kõik on saadud kingituseks. Näiteks nägi ta alles nüüd esimest korda nukku ja õhupalli.  Ja ega ta õige ongi, selles vanuses laps mängib üliharva oma mänguasjadega. Ta on selleks liiga uudishimulik, et mängida kindlate asjadega. Kõige paremateks mänguasjadeks on aga täiesti suvalised, kuid ohutud, asjad, mis parasjagu käeulatuses leiduvad. Ajaleht, pisikesed plastmasstassid, lusikad, erinevad pakendid – need on palju paremad ja lõbusamad kaaslased.  Tuleb lihtsalt ise leidlik olla ning teha see asi lapsele huvitavaks ja voilaaaaa, laps unustabki nutmise. Enamasti. Aga samas pean ma ka hästi varustatud olema. Õhupall, mis mul last hoidma minnes alati kotis on, osutus ka siin nii mõnigi kord meie päästeingliks.

Samuti ei ole nad ülihoolitsevad vanemad, vaid nad lasevad lapsel üldiselt ikka ise uudistada ja kogemustepagasit täiendada. Kui laps kukub, siis las ta kukub. Nii ta ju õpibki. Eks nad ikka hoiavad tüdrukul silma peal, et ta ikka juhtmetega mängima ei läheks või millegi teravaga end ei vigastaks, kuid iga pisema asja pärast nad kohe talle appi ei jookse. Tänu sellele vist ongi Hannah meeletult iseseisev ja tema valulävi äärmiselt kõrge. Alguses oli küll väga imelik vaadata last kukkumas, millele ei järgne ei nuttu ega kulmukortsutust. Ajas end püsti ja uudistas edasi.
Kõige parem osa lapsehoidjana töötamise juures on aga see kui laps, Sind nähes, naeratab ja sirutab oma käed välja, andes selget märku, et ta tahab sulle sülle tulla. Minu jaoks on see märk sellest, et ma ei ole enam võõras, vaid väga tähtis tegelane ta elus. Kui Jerome vanemad külas olid ja me Hannahga parasjagu väljas mängisime, tulid vanavanemad muidugi preilile tere ütlema. Nii me mängisime ja isegi natuke eemal seistes oli selgelt märgata, et ma ei ole võõras enam, vaid talle väga kallis. Vanaema ütles: „It looks like you know each other very well“. „Yes, she`s my best friend here. She is a damn good listener who never tells your secrets to no-one!“ ütlesin talle.
Kõige halvem osa on aga see, et oled siiski võõras. Mina olen siin küll ainult 3 nädalat, mis tegelikult on väga lühike aeg, kuid võõrana tunned end ka pärast 3 kuud. Pidevalt tuleb kontrollida, kuidas käitud, näoilmet (alati tuleb naeratada), mis riided seljas on jnejne. Tegemist ei ole tööga, kus töötad 9.00-17.00 ja seejärel kõnnid minema ja viskad jalad seinale. EI. See on töö, kus vahest on jah palju vaba aega, aga samas olen ma alati valmis jooksma ja aitama. 24/7.

No comments:

Post a Comment