Mull-mull-mull-mull väiksed kalad..

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?

Tuleb tuttav ette? See on üks väheseid lastelaule, mis mul meeles on. Tänaseks veelgi paremini peas. Kuna lapsed armastavad laule, soovitan küll igal lapsehoidjal mõni meelde jätta. Läheb vaja.

Viimasel ajal on perenaine üsna tihti hakanud õhtuti väljas käima. Las käib ja lõbutseb, sest varsti ju tagasi Guadeloupele. Kuni eilse õhtuni oli aga kõik korras: laps 9ks magama ja hommikul kell 8-9 äratus.

Eile aga kuulen kell 23.00 preili toast nuttu. Ema on väljas. Kurat! Nohhh, ega siis midagi, lähen ja vaatan, mis toimub. Eks tal vast gaasid ole. Võtan ta sülle. Tunnen, et ma ei ole enam võõras : ta teab, kes olen ja rahuneb hetkega mu süles. Laulan talle, jalutame natuke ja panen tüdruku tagasi voodisse. Hannah hakkab jälle nutma, kuid lähen oma tuppa ja ootan 10 min. Lähen tagasi ja asi kordub vähemalt 5 korda kuni preili otsustab 00.00 magama jääda.

Mingil ajal sai ka Alexandrale helistatud. Ta ei saaks küll minust rohkem midagi teha, kuid selleks, et hiljem pahandusi ei tekiks, otsustasin siiski helistada. Ja nohh, eks ema ole ju ikka parem kui lapsehoidja. Vastu ta ei võtnud, mis oligi parem, sest ei läinud enam kaua, kui preili uinus. Ei teagi, kas ta oli väsinud või šokeeritud minu "imeilusast" lauluhäälest.