Red Bull annab tiivad!

Bonjour!

Jõudsin õnnelikult ja elusalt Prantsusmaa pinnale! Ega ma selles väga ei kahelnudki! Seda aga hetkeni, mil stjuardess mu lauale tundmatu objekti asetas! Tema nimetas seda "toiduks", mina panin sellele nimeks aga Notsu Rosin!

Nüüd olengi pandud valiku ette: nälg, toidumürgitus või vabalangemine! Hoolimata sellest, et roheline päkapikk mu õlal karjub "Hüppa!", ei ole viimane variant lubatud. Uskuge! Ma kontrollisin eeskirjadest järgi! Küll aga ei usu ma, et nende eeskirjade tegijad lennutoitu kunagi maitsenud on. Ühtäkki aga meenub mulle kurikuulus Red Bulli reklaam: Red Bull annab tiivad! Kuna aga Red Bull ei olnud mul käeulatuses ja elu veel mingil määral armas, jäigi järele vaid üks võimalus - naabri koti põhjalik läbivaatus.

Aeg möödus meeletu kiirusega ja endalegi märkamatult olime Pariisi kohal! Lennukist sai ära nähtud ka Eiffeli torn – Pariisi au ja uhkus. Kui lennuk oli maandunud, tabas mind kerge paanika: oli vaja üles leida täiesti võhivõõrad inimesed, keda olin näinud vaid piltidelt ja skypes. „Kuidas kurat mul see veel õnnestub?“ mõtlesin endamisi.

Olime Alexandraga kokku leppinud, et nad tulevad mulle vastu suure sildiga. Mida ma aga ei näinud, oli silt „Kaisa“. Pärast mõneminutilist vandumist ja ringivahtimist nagu poolearuline, püüdes näha mõnda tuttavat nägu, otsustasin helistada Alexandrale. Keegi ei võtnud vastu. Mõtlesin siis, et vaatan meili pealt ka tema Guadeloupe numbri ja proovin seda. Võtsin arvuti välja ja üritasin parasjagu netti saada kui minu poole pöördus 30.ndates aastates väike naine küsimusega: „Are you Kaisa?!“ („Kas Sina oled Kaisa?“). See oli Alexandra. Tundsin ta kohe piltidelt ära! Tuli välja, et lennupileti peal, mille ka Alexandrale saatsin, oli kirjas vale terminal. Õnneks läks aga kõik hästi. Alexandra tundus olevat täpselt nii tore ja lahke inimene nagu ma olin ette kujutanud. Ja nii saigi sõit meie esimesse peatuspaika alata.

Pärast 30-minutilist sõitu terminlist jõudsime Alexandra isa majja. Tegemist oli igati suurejoonelise majaga, mida ümbritses imeilus hiiglaslik aed. Kõik maja 4 korrust olid täis hobuste kujukesi ja maale, kuna terve perekond armastab kohutavalt hobuseid. Tegeletaksegi palju hobuste võiduajamistega.

Siin ootasid mind ka Jerome ja väike Hannah. Preili tuli parajasti vannist kui Alexandra näitas tuba, mida mulle üheks ööks loovutatakse. Hannah oli palju armsam kui piltidelt paistis. Hoolimat sellest, et ta mind esialgu kergelt võõrastas, tundsin kohe, et meist saavad veel suured sõbrad. Ja nii mööduski terve õhtu süües prantslaste pitsat ning rääkides Eestist, Prantsusmaast, Guadeloupest, Deauvillest ja Hannast.

Homme aga ootab meid ees 2-3 tunnine reis Normandiasse.

Au revoir!


08.08.2011 Pariis, Prantsusmaa