Bonjour! Ça va?
Jerome [Kati, nüüd ma isegi tean, kudas ta nime hääldada. Oli ka aeg.] ja Alexandra on fantastilised. Nad hoolitsevad minu eest väga hästi. Pidevalt küsivad „How are you?“ , „Do you have everything you need?“ etc. Kõigiga räägin üldiselt inglise keeles, nendega, kes ei oska, üritan kuidagi prantsuse keelt purssida (või nagu Marie teeb, Google Translatorit kasutada)
Hannahst ideaalsemat last annab otsida. Tüdruk sööb ja magab kohutavalt palju! Kui ta ei maga, siis ta sööb ja kui ta ei söö, siis ta magab. Ehk seetõttu ta annabki aastase lapse mõõdud välja. Imelik on see, et eesti võ inglise keele asemel kipun ma talle midagi ütlema just rootsi keeles (hej, titta, akta etc).
Nüüdseks olen hakanud ka tõsisemalt prantsuse keelt õppima. Mul on siin täiesti oma isiklikud sõnaraamatud: Alexandra õe lapsed (u 2a, 4a) ja nende lapsehoidja Marie (minuga sama vana). Inglise keelt oskab aga neist kõige rohkem 4-aastane tüdruk Emma (nad nimelt elavad LA-s). Ja nii me siis kõnnimegi väljas ringi ja õpime sõnu: chateau [loss], cheval [hobune], maison [maja], chat [kass] etc.
La Quesay on nagu väike linn, kus on hulk maju, väike kirik (!), tallid, aed kasvuhoonega, pargid, karjamaad jne. Siin töötab u 80-100 inimest, paljud isegi elavad siin oma peredega (nt loomaarst). Enamus tegelevad hobustega, kuid peamajas ehk lossis töötab kokk ja teenijad/majapidajad.
Chateau ehk loss on meeletult ilus, aga üsna jahe, sest ta on ju kivist. Tihti on sees jahedam kui väljas. Magamistubasid on siin meeletult, enamus tube on vanaaegses stiilis kujundatud. Tõsiselt fantastiline! Imelik on see, et siin ei ole seinas mitte tapeet, vaid mingi imelik riie: umbes nagu linad panna seina.Keldrikorrus on töötajatele (köök, lastele mängutuba piljardiga), esimene korrus söögitoa ja elutoaga, teine ja kolmas korrus luksuslike magamistubadega ja neljas korrus lastele ja lapsehoidjatele. Lossist seest on üsna raske pilti teha, sest maja on inimesi alati täis. Esimene korrus ongi peamiselt vanavanematele, lapsed käivad siin harva, niiet ma ei saa väga oma fotokaga sisse joosta!
Chateau ehitati 16 sajandil ning alates sellest ajast on seda pidevalt renoveeritud ja siis jälle maha jäetud jne. II maailmasõja ajal oli le Quesnay natside peatuspaik. Praegustes tallides hoiti inimesi kinni, samuti on siia ehitatud punkrid jne. Sel ajal oli loss värvitud mustaks, et teda õhust nii hästi näha ei oleks. Pärast II ms jäeti ta maha ning ta seisis u 10 aastat tühjana kuni Alexandra isa ja vanaisa selle koha ära ostsid ja korda tegid.
No comments:
Post a Comment