Bonjour!
Nagu iga „korralik“ ja „kogenud“ kirjanik, alustan ka mina oma blogiga ilmast. Minu viimane hommik Eestis oli kuidagi eriliselt nutune. Ei, ärge lootkegi, nutune mitte mulle, vaid mu kallile kodumaale. Nimelt saatis ilmataat mind, hulljulget maailmarändurit teele vihmaga. Tõepoolest, kohati oleksin tahtnud hakata laulma: „Don`t cry for me, Estonia!“ [loe: Argentina]. Puhtast haletsusest teiste vastu neile mõni trauma tekitada või põhjustada kurtust, loobusin sellest mõttest.
Kõigest 8 tunniga on mul läbitud tuhendeid kilomeetreid ja hetkel olen endaga Taanimaal Kopenhaageni lennujaamas. Täiesti kohutav! Ma ei näe siin ühtegi( Lufthansa) tasuta kohviautomaati! Kuramus, järgmine kord tuleb ikka läbi Saksamaa lennata! Mmmmm...kuum šokolaad ja kohv. Ma ei teagi nüüd, miks mulle nad nii väga maitsevad. Juu see on ikka eestlastele omase ahnuse tõttu- tasuta asi on ju kõige parem.
Lend Tallinn - Kopenhaagen möödus vägagi kiiresti. Nagu alati oli lennu tipphetkedeks õhkutõus ja maandumine. Nagu Põhjamaistele lendudele ikka omast, nende kahe vahele nagu midagi ei jäägi: lennuk tõuseb õhku, väike snäkk (ohh õudust, kõigest vee ja kohviga) ja lennuk maandub. Pead ma ei anna (varba võite saada), kuid lennuk lendas üle Läänemere, Lõuna Rootsi Taani. Nagu üks korralik Põhjamaa kunagi, on ka siin iga teise maja katus punane – õhust üsnagi mõnus vaatepilt.
Aga olgu, jooksen nüüd järgmisele lennule. Oehhh, juba need prantslased mu ümber „siristavad“! Ei teagi, kuidas ma sellega 3 nädalat hakkama saan !
Au revoir!
08. august 2011 Kopenhaagen, Taani.
No comments:
Post a Comment