Natuke söögist ja natuke söömisest

Bonjour!

Kui me mõtleme mingi rahvuse peale, siis stereotüübid on üsna lihtsad tulema. Mis aga puudutab prantslasi, siis need on ikka väga kerged tulema. Enamus eestlasi teab seda rahvust kui konnasööjate ja teosööjate maana! Ütlen ausalt, mina ei ole Prantsusmaal veel kordagi ühtki tigu või konna söönud!

Küll aga prantslaste toitumisharjumused erinevad üsna palju eestlaste omadest, mistõttu ma lihtsalt pean neid ka Teiega jagama. Kindlasti ei ole järgnev kuldreegel, kuid see kehtib paljudes prantsuse peredes, Normandias, aga kõige enam just selles peres.

baguette

Alustame siis hommikusöögiga, millest tegin postituse ka eelmine aasta. Hommikusööki  "serveeritakse" kell u8-10.00 - ärkad üles, paned riidesse ja lähed suurde söögituppa.  Meie peres on hommikusöögiks croissant, mille järgi käib Pedro külas igal varahommikul, sest sai peab ju värske ja soe olema. Lisaks sellele toob ta sealt ka baguette, mis kuluvad päeva jooksul ära. Leiba siin ei müüda ja ka saia sellisel kujul, millega meie harjunud oleme, on vähe. Baguette on peamine ja supermarketid on neid erineva suurusega täis. Hommikusöögi juurde kuuluvad ka confiture (moos) ja miel (mesi) - neid siis määritakse saia või croissanti peale. Mina olen ainuke, kes on croissantist loobunud ja eelistab röstsaia aprikoosimoosiga. Moosidest on meil valida vaarika-, maasika ja aprikoosimoos, kuid Normandia üks tähtsamaid kohalikke tooteid ongi just erinevad moosid. Igas suveniiripoes on väga suur valik neid, alates apelsiinimoosist ja lõpetades virsikumoosiga. Ühe apelsiinimoosi olen ka juba koju ostnud!



Lisaks kuulub hommikusöögi juurde ka "värske" jus (mahl). Paljud on perekonnast valinud apelsinimahla, kuid minu eelistuseks on siiski viinamarjamahl. Sel aastal ei ole ma ka ainuke. Thomas armastab samuti viinamarjamahla! Kindlasti käib hommikusöögi juurde ka tass kohvi. Kohv on meil siin täiesti teise maitsega. Neil on mingid uued ja hirmkallid kohvimasinad, mida ma nägin esmakordselt eelmine aasta Prantsusmaal. Eestis pole ma neid veel näinud. Kohv on väga hea maitsega, kuid kindlasti nõuab natuke harjumist.

Nagu näete, siis hommikusöök on tegelt üsna üksluine ja mitte väga rikkalik. Eestlaste võileibadest, hommikuhelvestest või pudrust pole siin haisugi!

Lõunasöök on tavaliselt kell 13.00. Ta võib olla kas üsna kesine vahepala (nt valik erinevaid salateid singiga) või rikkalik toidukord Kuidas kunagi. Vahepeal meenutab ta aga päeva KÕIGE tähtsamat söögikorda, milleks on õhtusöök.

Õhtusööki süüakse Prantsusmaal väga hilja. Lapsed söövad tavaliselt kell 19.00, kuid pidulik õhtusöök perele alates kell 20.00. Mina ja teised lapsehoidjad sööme tavaliselt pärast lapsi ning mina alles siis, kui laps magab, ehk siis al 20.30. Üsna tihti süüakse ka mõnes mereäärses restoranis õhtust, mistõttu võib õhtusöök alata ka kell 22.00. Õhtusöögi juurde kuulub kindlasti praad ja magustoit, kuid täiskasvanutel ka rikkalik juustuvalik. Normannide arvates on Normandia juust maailma parim, mistõttu on sellele pühendatud ka oma söögikord/käik. See on pärast praadi ja enne magustoitu. Tavaliselt seda just kõige enam oodatakse!

Tihti tundubki, et õhtusöök on siin peamine ja ainuke söögikord ning kõik eelnev on oode, et õhtusöögini ära elada. Õhtul süüakse siin tõesti väga palju ning mitte kunagi ei puudu ka magustoit. See oleks siin nagu reeglitesse kirja pandud. Kohe kui lapsed on praega lõpetanud, on kuulda küsimusi: "Mis magustoiduks on?"

Lähme nüüd aga söögi juurde edasi... või tagasi. Räägime siin siis natuke ka piimast. Kui seda üldse saabki piimaks nimetada. Nimelt on piima säilivustähtaeg aastaid ning seda hoitakse tavalistes eluruumides. Piima juuakse siin üleüldse väga vähe. Mina joon seda vaid aeg-ajalt kohviga, kuid sellega ka asi piirdub!

Kindlasti on kogu maailmas tuntud prantsuse pannkoogid (crepe). Meie kokk Mucho teeb tõesti väga häid pannkooke ning sain isegi ükskord neid magustoiduks. See-eest on pannkoogi söömine üsna erinev meie omast. Moosiga ei söö meie peres neid keegi. Lapsed söövad neid, kas suhkru, Nutella šokolaadikreemiga või ka sidrunimahlaga.

Alkohol on lahutamatu osa prantslaste elust. Õlu, vein ja Normandia kohalik õunasiider on üsna tavalised! Meil on külmkapis alati mõni Heineken, kuid poes on need üsna kallid. Prantslaste kohalik õlu ei kõlba ka sigadele! Vein on see-eest hea ja odav! Hea veini saad kätte ka 2-5 euroga.

Juustust ei hakka ma üldse rääkimagi. Minu jaoks on see veel mõistatus. Olen täielik juustuvõhik. See on Normandias lausa omaette teadus! Küll aga arutasin juustude säilivust nii Alexandra kui ka kokaga ning kindlasti toon endaga ka mõned kohalikud juustud kaasa!

Samuti on kala ja mereannid normannide A ja O. Mereäärsed linnad on täis restorane, kus neid imelisi delikatesse pakutakse. Minule kui eestlasele jääb aga tihti mõistatuseks, kuidas neid olevusi süüakse. On võimatu kõndida linnas ringi ilma, et näeksid kedagi suuri krevette, merekarpe või pole-õrna-aimugi-mis-olevust sisse kugistamas. Üritan vaid kiiresti mööda kõndida ning mitte suu ammuli vahtima jääda!


moule

Nüüd Te kindlasti mõtlete, et olles ka ise Normandias, kas ma olen neid olevusi proovinud?! Olen küll. Meie kokk valmistab meile tihti imemaitsvat kala ning ohhhhh imet, paar korda sai ära proovitud ka karbid (täpset eestikeelset nime ei oska öelda). Prantslastele on need tuntud "moule" nime all.
Ühel päeval läksin lõunasöögiks kööki ning jäin imestusega Muchot (meie kokk) vaatama! Ta oli ümbritsetud mitmete kilekottidega, mis olid täis Tundmatut Objekti. Okei-okei, mitte just väga tundmatut - mingeid karbikesi. Minul tulid aga kohe pähe õudusjutud prantslastest, kes söövad tigusid ja konne. "Oi kuramus, nüüd pean õhtusöögiks neid molluskeid sisse ajama!" mõtlesin õõvastusega. Samal ajal olin aga üsna põnevil ka, sest ega see just tavapärane toit ole. Eestis veelgi vähem.

Kui õhtusöögi aeg kätte jõudis ja nägin lapsi neid suurte silmadega imetlemas, millele järgnes suurem molluskite sööming, mõtlesin ise ka need ära proovida. "Olen ju ikkagi Normandias!" korrutasin endale ja proovisin esimest karbikest. Kuna olin juba laste pealt söömise tehnikat õppinud, siis ei valmistanudki ma oma kogenematusega endale piinlikkust. Pärast esimest limast molluskit aga pidin tõdema, et tegemist on ikka ühe kuradi hea asjaga. Karbid olid Mucho tehtud imemaitsva kastme sees, mis tegid kogemuse veelgi mõnusamaks. "Nii hea!" pidin ma endale tõdema.