Tõstke nüüd käsi püsti, kellele meeldib prantsuse keel! Kahjuks ma ei näe, kas te tõstsite käe püsti või mitte. Ka teie ei näe minu kätt, mistõttu ma ütlen ausalt välja, et ma ei tõstnud oma kätt püsti. Seda täitsa põhjusega. Ma leian, et prantsuse keel on täiega kahtlane keel - ta pole ei ilus ega ka kole. Selle keele kirjeldamiseks lihtsalt puudub sõna. Ütleme siis nii: tegemist on ühe väga imeliku keelega. Raskusest ärme üldse hakka rääkimagi!
Ma veedan iga päev tükk aega õppides prantsuse keelt. Ma kasutan selleks Internetti, erinevaid audio-booke, kaasa võetud vestmikke ning muidugi prantslasi enda ümber. Mul on siin õnneks palju õpetajaid. Selle lühikese aja möödudes on mu sõnavara muutunud mitmekordseks võrreldes varasemaga. Ma suudan juba natuke enda ümber olevatest inimestest aru saada, enda soove ja arvamusi väljendada JA, mis peamine, ma suudan Hannahga suhelda. Uskumatu, eksole?!
Niiet, nüüd te teate põhjust, miks ma ei viitsi iga päev blogi kirjutada. Ma kasutan oma vaba aega millekski natuke tähtsamaks - ma õpin. Mul on siin jäänud vähem kui 2 nädalat olla, mistõttu olen otsustanud sellest võtta viimast!
Ja kes oleks arvanud, et nii palju sõnu on sarnased lisaks inglise keelele ka eesti keelega! Ja neid sõnu ei ole mitte vähe. Näiteks olen ma juba ammu loobunud toidust rääkides kasutama sõnu nagu tomato või corn. Ma saan täiesti vabalt, ilma igasuguse häälduse muutmiseta, kasutada oma emakeelt: tomat ja mais.
À bientôt!!
No comments:
Post a Comment