Jõudsime lõpuks Deauville`! Täpselt aasta on möödunud sellest kui ma siia esimest korda tulin, kuid ega midagi selle aasta jooksul muutunud ei olegi. Aga läheme nüüd ajas tagasi! Ei, mitte kiviaega, vaid hmmm...äkki esmaspäeva? Ei, hüppame parem kohe teisipäeva!
Esmakordselt avanes mul ette võtta midagi nii erakordset ja legendaarset nagu lennata Tallinnast Helsingisse. Olin küll üsna kindel, et pean mere ületama helikopteriga, kuid tegemist oli ikkagi minilennukiga. Lend oli nii lühike, et isegi Tarmo poolt mainitud šokolaadegi ei pakutud! Geisha komme jagati hoopis Helsingi-Pariisi lennul. Mmm...
Esimeseks peatuspaigaks oli Alexandra vanavanemate maja. Või nohh, the main castle (pealoss), kus nad enamus aastast pesitsevad. Seal kohtusin ma ka Hannah ja Jeromega. Tüdruk küll ei võõrastanud, ent oli selge, et tema väikeses maailmas on vaid emme ja issi. Ilma nendeta elu ei ole. See teooria on saanud ka tänase päeva jooksul kinnitust, kuid sellest hiljem.
Õhtul rääkisin mitu tundi Alexandraga möödunud aastast (sh IPhO 2012st) ja tulevastest plaanidest ning samuti sain uuesti tuttavaks ka Hannahga. Peab mainima, et eelmine aasta oli mul temaga lausa paradiis. Nüüd on ta aga aktiivne imearmas tütarlaps, kes avastab maailma ning räägib kõik surnuks. 8-kuusega oli ikka väga palju lihtsam!
Aasta jooksul olen pidanud tihti oma suvest rääkides vastama küsimusele "Sa siis oskad prantsuse keelt?" No, ega ikka ei oska küll! Kahjuks. Küll aga alustasin ma sel aastal sealt, kust eelmine aasta pooleli jäin. Ehk siis ma tean osasid sõnu ja saan vahest aru, millest jutt käib, ent see on kõigest algus. Kui eelmine aasta ma ei pidanud prantsuse keelt õppima ja rääkima, siis see suvi pean ma selle ära õppima vähemalt minimaalsel tasemel. Hannah küll ei räägi veel korrektset keelt, kuid ta õpib, mistõttu suudab ta oma nõudmised sõnadesse panna juba küll.
Kui aga tagasi minna teisipäeva õhtusse, siis meenus mulle prantslaste kõige nõmedam komme. Nimelt, nemad söövad meil öösiti. Tihti on õhtusöögi aeg 19.00-22.00, eile oli 21.00. Eestlasele täiesti harjumatu!
Nii, ma jätan selle öö vahele ja kerin otse kolmapäeva pärastlõunasse. Siis jäeti mind esmakordselt lapsega üksinda, sest vanematel oli vaja ka teine auto Deauville` minekuks ära tuua. Pärast natuke nutmist mängisime Hannahga tema mänguasjadega ning jalutasime aias ringi arvates, et ehk hullemaks enam minna ei saa. Ega ei läinudki, mitte sel korral.
Pärastlõunal alustasime aga sõitu Normandiasse. Mina, Jerome ja Hannah ühe autoga ning Alexandra teisega (põhjus: liiga palju asju). Sõit möödus hästi kuna laps magas enamus aega. Deauville` jõudes kohtusime taas perekonnaga ja personaliga. Kõik mäletasid ka mind ja mainisid, et neil on hea meel mind jälle näha, ning uurisid möödunud aasta kohta.
Õhtusöögi aegu jäeti mind aga Hannahga jälle üksi, sest Jerome ja Alexandral oli pidulik õhtusöök perekonnaga uhkes söögisaalis. Ütleme nii, et minu jaoks oli see üsna raske katsumus. Preili nuttis ja nuttis ja nuttis. Pisarate vahele küsis ainult, kus ema ja isa on jne. Kui ta korraks rahuneski, siis mõne minuti pärast tuli talle see nn hülgamine jälle meelde. Mingil hetkel ta aga rahunes ja me laulsime (Mull-mull-mull väiksed kalad....) ning lugesime varbaid ja mängisime teiste lastega. Eks see muidugi ole alguse asi, lapsel vaja võõrastega harjuda!
Ütleme aga nii, et viimased päevad ei ole olnud kerged. Vastupidi. Üks on aga kindel, järgnevad 3 nädalat on mulle meeletult rasked, kuid nagu ka eelmine aasta, need on unustamatud!
Au revoir!
No comments:
Post a Comment