Kell on 19.00 ja käes on laupäev, mis meie maailmas siin
Normandias tähendab, et aeg on õhtusöögiks. See on Prantsusmaal üsna varajane
aeg õhtusöögiks. Minule aga tähendab see seda, et Jerome ja Alexandra lähevad
uhkesse söögituppa õhtust sööma, kuhu lapsed ei ole lubatud. Hannah jäetakse
minule. See on esimene õhtu, kus ma tunnen end temaga juba kindlalt. Nimelt
lõpuks otsustasid Jerome ja Alexandra, et nad lihtsalt peavad laskma Hannahl
minuga harjuda. Niisiis jäeti meid hommikupoolikul kahekesi. Meie kõige suureks üllatuseks sujus aga kõik
väga hästi - joonistasime ja mängisime mänguasjadega ligi 2 tundi. Tänu oma „suurepärasele“ prantsuse keelele suudan lapsega juba üsna
vabalt suhelda ning see on olnud suureks abiks. Kuna hommikupooliku veetsin
üksinda Hannahga mängides ja rääkides, siis mõtlesin, et nüüd peaks õhtu tore
tulema. Ja minu üllatuseks, ega väga mingit
suurt probleemi ei olnudki. Eks laps muidugi hakkas vanemate lahkumisel nutma
ja nõudma ema&isa, kuid üsna pea suutsin preili maha rahustada ning teda
tegevuses hoida.
Ühtäkki oli aga kell 21.15 ning Hannah uneaeg oli juba ammu
käes. Vanemaid aga ei olnud kuskil. Laps oli aga nii väsinud, et anna või
otsad. Egas siis midagi, aeg jällegi praktiseerida prantsuse keelt, sest
lapsele vaja ju lugeda unejuttu. Mis te arvate, palju ma sellest uneloost aru
sain? ÜLIVÄHE! Aga asi töötas! Laps uinus peaaegu koheselt. Well done, Kaisa! [hästi tehtud]
Seda arvasid ka Jerome ja Alexandra.
Nüüdseks aga oleme Hannahga veelgi rohkem aega koos veetnud, tunde koos mänginud ja Normandiat uurinud, niiet tänu sellele on minu tuju parem ning ma saan lõpuks oma seiklust nautida.
Igatahes, oma "Ce n`est pas grave" seeria lõpetangi väitega, et nüüdseks on laps
minuga harjunud. Me pole küll parimad sõbrad, kuid kui vanemaid lähedal ei ole,
siis olen mina talle kõige tähtsam. Ta tahab minu sülle, ta tahab minuga mängida ja oma pisikest maailma jagada. Selleks kulus aega ja üsna palju keele
õppimist, kuid ma sain hakkama. Enam hullemaks minna ei saa! Ainult veel paremaks.
Bonne nuit!
No comments:
Post a Comment