Mont Saint-Michel

Bonjour!

Kell kukub 6.00 ning mu äratuskell hakkab helisema. Aeg tõusta. Nagu alati mõtlen, et mis see 10 minutit kauem voodis lesida ikka ole. Kaua ma ikka riidesse panen, onju?! Kell 7.00 pidin aga Pedroga kokku saama, sest buss läheb juba 7.35 Deauvillest ning kuna Pedro läheb nagunii croissantide ja baguette järele, viib ta mu ka linna. Panen end soojalt riidesse, sest juba varasem kogemus ütleb, et hommikud on siin väga külmad. Mustad teksad, õhukene kapsun ning nahktagi seljas, liigun kööki, sest vaja ju ka enne sõitu väheke keha kinnitada. Enne aga pistan seljakotti veel lühikesed riided, sest nagu eelmise aasta Pariisi reis mulle õpetas, tuleb alati ka need endaga ühes võtta. Kurat seda ilma ju teab!

hommik kell 6.50

Köögis valitseb täielik pimedus ja vaikus. Panen võimalikult kiiresti kõik tuled põlema, sest mind valdab suur hirm näha mõnda hiirt. Neid siin on. Ja mitte vähe! Mina õnneks pole ühtki näinud, kuid teised on näinud neid küll ja küll. Igatahes, haaran külmkapist ühe paljudest jogurtitest ning veepudeli ja väikese Coca Cola reisile kaasa. Pole ju mõtet raisata 1.50-2 eurot vee peale kui saan selle ka tasuta kaasa võtta. Ja siit moraal, reisimine on kallis! Väga kallis! Eriti Prantsusmaal. Kuid tuleb olla kaval, siis saab hakkama ka minimaalse summaga!

Kuna lahkun lossist päikesetõusu ajal, siis vaatab mulle vastu fantastiline vaatepilt. Imeline. Maa on kaetud uduga, taevas värviline (vt pilti) ning õhk jahe, ent värskendav. Nagu eestlasele kohane olen kokkulepitud kohas 5 minutit varem. Pedro oli öelnud (naljatades), et sõit on TÄPSELT kell 7 ning tema kedagi ei oota. Huvitav, kas ta ise ka seda usub?

Igatahes kell 7.10 leian ma end Deauville rongijaama eest. Pedro on nimelt hull autojuht- lisaks meeletule kiirusele teeb ta manöövreid, kus ma tahaksin lihtsalt silmad kinni panna. Aga ma ei tee seda. Vastupidi. Peas ma ainult karjun: „Juhhhuuuuuuu! Veel!“. Tänu suurele kiirustamisele olen ma aga kohal tunduvalt varem, mistõttu otsustasin istuda natuke aega rongijaamas sees. Seal vähemalt soe.

Kell 7.25 aga asun liikuma bussipeatuse suunas. Bussi jõudes tervitab mind väga sõbralik ja viisakas bussijuht: „Bonjour, Madmoiselle!“. Ma ei harju vist sellega kunagi ära. Igatahes pistab ta mulle kätte inglise keelsed brošüürid Mont Saint-Micheli kohta ning saadab mu minu kohale.

Peale mind aga uksed sulguvad ning algab sõit Mont Saint-Micheli juurde. Mind ootas ees 3 tundi sõitu, sest buss läks läbi paljudest küladest, kust võeti peale ka teisi turiste, ning tegi 15-minutilise peatuse Caenis. Lõpuks oli meid bussis ehk 10-15 inimest (u 1/3 bussist).



Tee, mis viib saarele

Kuigi mind oli hoiatatud, et tegemist ei ole ekskurisooniga vaid lihtsalt reisiga, kus meid visatakse Mont Saint-Micheli ära ja pärast tuuakse tagasi, rääkis bussijuht tee peal päris palju. Pidevalt juhtis ta tähelepanu mööduvatele vaatamisväärsustele ja rääkis, mis nad on. Seda muidugi prantuse keeles, sest inglise keelt ta ei rääkinud sõnakestki. Ega ma muidugi tema loengutest midagi aru ei saanud ja ega ei tahtnudki aru saada, sest uni tuli peale. Mõnel korral vaatasin paremale või vasakule, kuid üldjuhul olin ma täitsa omas mullis. Oma pisikeses rohekassinises mullis.



need imepisikesed tänavad...

Kohale jõudes saatis bussijuht meid uute busside juurde, mis viisid turiste külast saareni. Tegemist on 1-2km teega saarele, mille läbimiseks oli võimalus võtta spetsiaalsed tasuta bussid või lihtsalt jalutada sinna. Mina muidugi jalutasin, sest tahtsin nautida seda imeilusat vaatepilti nii kaua kuni sain. Aga olgem ausad, tegelikult ei olnud see midagi nii ilus vaatepilt. Igal pool olid ehitusmasinad ja muud säärased, sest käivad suured tööd, et Mont Saint Michel jälle saareks muuta. Praegu aga muutub Mont Saint Michel saareks vaid siis, kui vesi on tõusu ajal väga kõrge.  Inimtegevuse tulemusena on merevee tase langenud ning saar ühendatud maismaaga, mida üritatakse nüüd muuta. Kunagi oli ta täielik saar, mida nüüd üritatakse taastada. Arvatavaks valmimisaastaks peaks olema 2015, mistõttu soovitan just alates sellest ajast sinna minna.

Minevikus oli Mont-Saint-Michel mandriga ühendatud loodusliku maasilla abil. See oli tõusu ajal veega kaetud ja mõõna ajal kuival. Esialgu oli saar rannikust kaugel. Nüüd on see aga maismaast 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kuid suured ehitustööd ei ole turistidele takistuseks. Linnas oli meeletult palju turiste ning neid järjest voolas juurde. Kõik need imepisikesed tänavad saarel olid täidetud turistidele mõeldud suveniiripoodide ja restoranidega, mistõttu oli tihti väga raske liikudagi. Tihti olid tänavad või trepid nii pisikesed, et sinna mahtus 1-2 inimest kõrvuti liikuma, mistõttu pidime lihtsalt ootama ja ootama. Kuid hoolimata turistidest võis näha ka kohalike maju-kortereid. Siin tõepoolest inimesed elavad ja töötavad. Ma tõepoolest ei tea, kuidas nad seda suudavad, aga edu neile! Ega neid muidugi väga palju ka siin ei ela, kõigest mõnikümmend elanikku!

Klooster

Nii ilus päikesepaisteline päev!

Saare kõige kõrgemas tipus asub 10.sajandil benediktiini munkade poolt ehitatud klooster, mis on avatud ka turistidele. Kuigi järjekord on ligi 100 meetrit pikk, otsustasin siiski selle teekonna ette võtta. Minulegi ootamatult liikus järjekord edasi aga suurel kiirusel. „Lõpuks ometi on EL-st kasu!“ mõtlesin omaette kui nägin piletite hindu. 18-25 aastasele EL elanikule oli kloostri külastus tasuta. Muidu oleks täiskasvanu hind aga olnud ligi 10 eurot. Aga muidugi peab ette näitama ka ID kaardi, mille ma viimasel hetkel kotti pistsin! Aamen! Muidugi see summa oleks seda väärt olnud. Küll aga mitte kloostri pärast, sest see oli kirik nagu kirik ikka, kuid just platvormidelt avanevate vaadete pärast. Nii ilus, et lausa suust vett tilgub!

vaade kloostrist

Kuna merevee tase oli niivõrd madal, sai jalutada ka nn mere põhjas. Turiste oli vähe, mistõttu oli seal nii mõnus ja vaikne olla. Lisaks sellele avanes sealt meeletult ilus vaade.

Kuna maapind oli üsna vajuv, oli mõistlik eemaldada ka jalanõud. Selle peale ma muidugi tulin liiga hilja! Igatahes, kuna mulle meeldib natuke isepäi ringi kõndida, eemal teistest turistidest, siis sattusin kohta, kus maapind ikka väga vajus. Ehmatasin täitsa ära! Silmade ette tuli juba olukord, kus ma vajun poole kerega sisse ning mind tuleb hakata päästma! Ehheeee, oleks see vast mälestus! Õnneks aga seda ei juhtunud, vaid jooksin sealt lihtsalt ära! Igaks juhuks!

Ja ühtäkki oligi kell 15.30 ning ma pidin hakkama tagasi minema! Kell 17.00 stardin juba Deauville poole, kuid sellest pole midagi. 6 tundi oli täiesti piisav aeg, et kõik ära näha ja ära teha! Otsustasin vaid enne sõitu kiiresti supermarketist midagi krabada ning tammi juures mõned pildid veel teha.

Nagu te piltidelt ja minu jutustusest aru saite, siis tegelikult oli see ikka võrratu reis küll. Once in a lifetime sort of thing! Mul lihtsalt on nii vedanud Alexandraga, kes selle mulle organiseeris ja isegi kinni maksis. "See on minu kingitus sulle!" ütles ta mu säravaid silmi nähes. Nii lahe!

A Bientot!


Mont-Saint-Michel ja selle laht võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1979. aastal. Ta võeti kaitse alla kultuurilise, ajaloolise ja arhitektuurilise pärandi poolest, samuti inimtekkelise ja looduskauni objektina. Niiet sel suvel olen ma juba kaks UNESCO maailmapärandit ära näinud ( Mont Saint-Michel ja Bayeuxi vaip).