Ce n`est pas grave! (vol 1)

Bonjour!

Alustame siis algusest. Ja kui ma ütlen algusest, siis ma mõtlen neljapäeva ööst. Et mu väikesest jutustusest aru saada, soovitan hajameelsematel natuke varasemaid postitusi lugeda. Neile, kes seda teha ei viitsi, tuletan lihtsalt meelde, et siiani on mul olnud Hannahga väga raske. Isegi ta vanemad on üllatunud kui hullult on preili end nende külge liiminud. Ütleme nii, et kui üks vanem lahkub toast, hakkab preili röökima. Kui isa (hetkel tema kangelane) keerab selja ja temaga ei tegele, hakkab ta karjuma. Saite vist nüüd aru, mis ma mõtlen.

Nüüd aga kerime aja tagasi. Kell on 22.30. On neljapäev. Jerome ja Alexandra läksid Deauville` Jerome vanematega õhtustama, mistõttu olen mina ametlikult tööl. No, tegelt ikka mitteametlikult. Ahhh, saate aru küll!

Igatahes, kell 22.30 kuulen lapse toast nuttu. "Kuradi kuradi kuradi kurat! Miks ta pidi just TÄNA üles ärkama. Äkki jääb ikka uuesti magama?" mõtlen ma endamisi. Pärast 10-15min nutmist ja karjumist "mama et papa!" otsustasin siiski last vaatama minna. Rääkisin lapsele oma "suurepärases ja korrektses" prantsuse keeles, et vanemad on Deauvilles ja varsti tulevad jne. Kui preili oli natuke rahunenud panin ta taas voodisse ja soovisin Bonne nuit! Nutmine aga jätkus ning oli ilmselge, et laps on paanikas. Ühtäkki aga kuulsin suurt lärmi lapse toast nagu midagi oleks ümber läinud. Jooksin kiiresti preili tuppa ja nägin teda põrandal lamamas. Ta oli roninud üle võre ja kukkunud oma kõrgest hällist alla. Hannah nuttis ja rääkis edasi, mistõttu pärast mõningast jälgimist mõistsin, et temaga on küll füüsiliselt kõik korras, kuid pean siiski vanematele helistama, sest mina olen ju talle veel täiesti võõras. Ma lihtsalt ei suudaks teda iseseisvalt maha rahustada. Helistasin Jeromele, kes lubas 30 min pärast tagasi lossis olla. Hannah kukkumist ma enne hommikut ta vanematele ei maininud, kuid katsin hälli ümbruse igaks juhuks patjadega. Pärast paari sisse-välja käimist, otsustasin aga lapse kaissu võtta, teda lohutada ning oodata vanemate saabumist. Ja varsti nad tulidki ning vahetasime isaga kohad. Lõpuks sain rahuliku südamega magama minna - preili oli turvaliselt isa silma all. Seda pärast 60-80min nutmist.

Nii, aga nüüd kerime ühe öö edasi. Nimelt reede õhtusse kell 20.30, kui saabus preili uneaeg. Kuna tegemist oli viimase õhtuga, mil Jerome vanemad Normandias on, siis Alexandra ja Jerome läksid nendega linna õhtust sööma nagu eelmine õhtugi. Sel korral laps aga ei otsustagi magama jääda ning hakkab nutma juba pärast unejutu lugemist vanematega. Pärast veidike nõupidamist Alexandraga otsustasime, et nad ikka lähevad linna ning ta helistab mulle mõne aja pärast, et olukorda uurida. Nagu kokku lepitud helistab Alexandra mulle 40 min hiljem. Kõik on aga sama - laps ikka nutab. Olin just 5 minutit enne tema kõnet lapse toast välja tulnud. Kasutasin jällegi oma suurepärast prantsuse keelt ning rahustasin last natuke, kuid preili nuttis pärast voodisse panekut jälle edasi. Alexandra aga soovitas mul kutsuda tema tädi Patricia, keda Hannah ka üpris hästi teab. Läksingi siis teda kutsuma. Jõudes aga üles, valitses viimasel korrusel vaikus. Ootasime ja uurisime ligi 5 minutit aga vaikus kestis edasi. Mõne aja pärast kontrollisin, kas lapsega ikka kõik korras, ning helistasin Alexandrale, et teatada head uudist. Hannah magas.

to be continued... (jätkub)