Mõned toredad hetked ja Finding Nemo

*     *     *
Hannah pomiseb midagi arusaamatus keeles. Alexandra kergitab kulmu üritades leida selles ühepajatoidus midagi tuttavat ning naeratades küsib Hannahlt:
"Did you say something in Estonian?! I wouldn`t know the difference!"  [Kas sa ütlesid midagi eesti keeles? Ma ei saaks sellest nagunii aru...! vms]
" That`s impossible! I never talk to her in Estonian!" [See on võimatu! Ma ei räägi kunagi temaga eesti keeles!] selgitan Alexandrale, et kui tüdruk isegi peaks minult mingeid sõnu õppima, siis olgu need pigem inglise või halvas prantsuse keeles. Eesti keelega ei oleks tal midagi peale hakata!

Küll aga jääb see ikka närima, et huvitav, kas minu halb keeleoskus mõjutab ka teda. Vaevalt. Olen temaga ju kõigest mõned nädalad. Küll aga mainis Jerome eelmine aasta, et Brasiiliast pärit lapsehoidja Nei on kergelt mõjutanud Thomase keelt. Ja seda mitte heas mõttes! Samas, tema on nende lapsehoidja olnud juba u 6 aastat. Vahe missugune!

*     *     *
Sööme koos Patricia ja tema abikaasa, Thomase ja Stellaga hommikust. Lasin hommikul Alexandral kauem magada võttes hommikul lapse kiiresti endaga alla kaasa. Kuna Alexandral on beebimonitor, siis tuleb olla vaikne ja kiire. Igatahes, kui lähen kõrvaltuppa teise tassi kohvi järele, jättes Hannah Patriciaga, hakkab preili nutma ja mind otsima! "Kus on Kaisa (tema keeles Taisa)?" pomiseb ta nutuselt. Hõikan Hannahle prantsuse keeles vastu, et olen siin. Tagasi söögituppa jõudes rahuneb laps hetkega. Oleme kahekesi läbi käinud pika tee, et siiani jõuda, kuid see on seda väärt.

*     *     *
Alexandra küsib Hannahlt, kas ta tahaks jalutama minna. Hannah vastab jaatavalt ning lisab:" avec Mama et Kaisa"  [koos ema ja Kaisaga]. Selgitades, et ema ei saa kaasa tulla, vaatab preili mulle kavalalt otsa ja sirutab käed, et mulle sülle tulla. "Avec Kaisa! A tout a l`heure, mama!" [Koos Kaisaga! Varsti näeme, ema!] lehvitab ta emale!

*     *     *
Kuulen samme lähenemas neljandale korrusele. Kuuldes plika häält on selge, et tegemist on Alexandra ja Hannahga. Minu tuba asub pika koridori lõpus enne Hannah tuba, mistõttu peavad nad minu toast mööduma. Kuulen juba Hannaht emalt küsimas "Kus on Kaisa?" Hiilin imevaikselt ukse juurde ilma, et keegi mind näeks, ning sobival hetkel hüppan koridori ja karjun "Böööööö!". Hannah pistab naerma ning korrutab "Encore! Encore!" [Uuesti! Uuesti!]

*     *     *
Lossi taga asub hiiglaslik tiik/purskkaev, milles asuvad kalad. 4+1 kala kui täpsem olla. Alexandra rääkis, et kevadel oli siin palju pisikesi kalu, kuid pärast lindude tulekut, on kõik kadunud. Järele on jäänud vaid kõige suuremad.

Jalutades aga Alexandra ja Hannahga tiigi kaldal näen järsku imepisikest kala kiiresti eemale ujumas. Panin talle nimeks "Nemo". Üsna kiiresti sai aga järgnevast 30 minutist operatsioon "Finding Nemo 2". Tahtsin ta uuesti üles leida. Egas siis midagi, murdsid lähedal asuvast puust oksa ning istusin tiigi kaldale ning hakkasin kala püüdma. Alexandra vaatas vaid irvitades pealt ning nimetas mind dok-dokiks, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen vähe loll. Ütlesin Alexandrale vaid, et kalad nii lollid, et ega need aru saa, kas ussike otsas või mitte. Meenudes aga ütlus "ühes otsas ussike, teises otsas lollike" vms kargas mulle pähe mõte joosta kööki ja tuua natuke saia! Küll see Nemo siis välja tuleb! Tulin siis tagasi kalli prantsuse baguettega, mistõttu käis Hannah mul nagu koer järel ja korrutas "Tu veux un petit pain" [Sina (ta ei oska öelda Mina tahan) tahad üht väikest saia]. Andsin mõne väikese tüki ka preilile, kuid kalu nähes viskasin neile natuke saia. Tüübid ei teinud väljagi! Pärast mitut proovi pidin Alexandrale tõdema " They don`t like French baguette! Estonian fish are smarter!" [Neile ei meeldi prantsuse baguette! Eesti kalad on targemad]. Otsustasin aga kunagi hiljem tagasi tulla, sest ma lihtsalt pean selle Nemo üles leidma! Nemo, kus sa küll oled?!

Ehhe, Kati, sulle peaks see meenutama lugu "Kes mu 5 eurot katki tegi?" või "Kes mu särgi ära varastas?!"

*      *      *
Rääkisin päris tükk aega msn-s sõbrannaga ning seda muidugi emakeeles. Kui kell kukkus 2, mis minu jaoks on kohvipaus, siis läksin kööki ja Muchot nähes hõikasin lõbusalt eesti keeles: "Sina ikka veel siin!?!".  Selliseid momente on tegelt väga palju, kui tahad hakata emakeeles rääkima. Ma tunnen end nende inimestega juba väga hästi ning kõik on juba tuttav ja kodune, mistõttu vahest lihtsalt ei tule meelde inglise keeles rääkida.

*     *      *
Istume Hannahga murul, sest ta väsib üsna kiiresti ära meie pikkadest jalutuskäikudest või tema tähelepanu läheb kuskile mujale. Ühtäkki aga ta jätab oma käbidega mängimise ning vaatab mulle kelmikalt otsa. Teate küll, selline "mina tean, aga sina ei tea" ning "mul on üks õel mõte" nägu peas. Seejärel aga jookseb ta minu poole, käed välja sirutatud, karjudes "Kaisaaaaa" ning kallistab mind! Nii armas!

PS! Ma kohati täiendab postitust "Söögist ja söögikordadest" vms, niiet võite vahest sinna piiluda!