Lõpp hea, kõik hea

Bonjour!

Täna saab täpselt 3 nädalat täis kui ma esimest korda Prantsusmaa pinnale astusin. Homme õhtul kui Eestimaale saabun on mul kaasas meeletu kogemustepagas, seda muidugi lisaks minu üliraskele ja mitte eriti hästi kinni minevale kohvrile. Selle aja jooksul olen kohtunud meeletul hulgal väga erinevate inimestega, õppinud prantuse keelt ja Prantsusmaa kohta, väga palju reisinud, käinud hobuste võiduajamistel ja polo matšidel, elanud lossis, saanud uusi sõpru (nii väikesi, suuri, karvaseid kui ka sulelisi), mu inglise keel on meeletult arenenud, olen maitsnud Normandia õunasiidrit (vuhhhhh!kohutav!) ja juustu jnejnejne.

Enne kui siia tulin, küsiti minult pidevalt "Kuidas sa julged?". Ma ei ole osanud selle kunagi vastata, kuid tean vaid seda, et ilma selle julguseta ei oleks ma kunagi saanud nii palju asju näha ja kogeda. Ma ei taha nüüd öelda, et kõik noored tüdrukud peaksid minema suveks välismaale lapsehoidjaks, sest see töö ei sobi paljudele. Üksinda võõras riigis ja võõras perekonnas olemine, kus sa riigikeelt ei räägi, ning veel väikelapse hoidmine EI OLE LIHTNE, aga see ei ole võimatu :D. Minu jaoks on see olnud fantastiline kogemus, millest ma ei kahetse hetkegi.

Kuigi 3 nädalat võib esialgu tunduda kui väga lühike aeg, oli see minu jaoks täiesti paras. Aeg ei lennanud, kuid see ka ei seisnud. Kui ma oleksin siia tulnud eesmärgiga võimalikult palju raha teenida, oleks jah see 3 nädalat vägagi lühike aeg olnud. Samas, see oleks ka väga vale töö olnud ;). Reisikulud (nii lennupiletid kui ka minu isiklikud reisid Prantsusmaa pinnal) said aga kaetud, mis minu jaoks oligi põhiline. Ma ei tulnud siia varandust kokku ajama, ma tulin siia õppima ja uusi kogemusi saama!

Täna alustame aga sõitu Pariisi poole (peatume Pariisist väljas!) Alexandra õe majja. Tõotab tulla tore õhtu ;), aga mitte öö. Reisimine + uus koht = laps nutab öösel. Homme aga hakkab kell 14.20 lennuk Tallinna poole lendama ja 18.25 peaksin tagasi kodumaal olema. Õhtuks olen tagasi kodus ja kolmapäeva hommikul juba kooli :D. Oli ka aeg!

Varsti näeme!

Au revoir!

The Butterfly Island- Guadeloupe

Bonjour!


Kuna Alexandra ja Jerome on juba üle 8 aasta Guadeloupel elanud, on mul olnud fantastiline võimalus õppida rohkem nii Guadeloupe kui ka teiste Kariibi mere saarte kohta.

Guadeloupe on nii saar kui ka saarestik. Saarestiku nn peasaar-Guadeloupe- koosneb kahest omavahel ühendatud saarest Grande-Terre ja Basse-Terre. Nagu pildilt ka näha, moodustavad nad liblikakujulise saare, millena Guadeloupe on ka kõige paremini tuntud (the Butterfly Island).

Kuigi Guadeloupe on meile, eestlastele, üsna tundmatu koht, on siiski tegemist üsnagi populaarse kohaga turistide jaoks. Saarel on olemas isegi oma lennujaam, mistõttu on sinna võimalik lennata otse Pariisist. Lennureis peaks kokku kestma umbes 8 tundi.

Hetkel on seal vihmahooaeg. nn "high season" on umbes detsember-mai, siis on seal kuum ja kuiv. Vesi on soolane, läbipastev ja üsnagi vannivee sarnane.

Enamus populatsioonist on tumedanahalised. Nagu enamus Prantsusmaa endiseid koloniaalalasid ( Prantsuse Polüneesia eesotsas Tahitiga) on hädas noorte emigratsiooniga. Noored, kes tahavad paremat haridust ja elu, kolivad mandrile ning vanemad inimesed, kes tahavad oma pensionipõlve troopilisel saarel veeta, kolivad sinna.

Guadeloupe

Nagu ma olen Jerome ja Alexandra käest õppinud, ei armastata seal eriti turiste. Kuigi nendega ei käituta just kõige viisakamalt, on tegemist siiski turvalise kohaga. Sama aga ei saa öelda Jamaica kohta. Jamaicast on saanud äärmiselt ohtlik koht turistidele: inimesed liiguvad ringi relvadega. Mõrvad, peksmised, vägistamised ja vargused on täiesti igapäevased.


Orkaanid ja turnaadod on üsna tavalised praegusel ajal, kuid viimane tugevam torm, mis hävitas suure osa saarest, oli 15 aastat tagasi.

Guadeloupe

Alexandra rääkis, et kui lennata üle saare, kus asuvad nii Haiti kui ka Dominican Republic, näeb väga suurt kontrasti. Kuna haiti on meeletult vaene, on toidu valmistamiseks maha raiutud kõik metsad, niiet lennukist näebki, et pool saart on täiesti lage, kuid pool on roheline ja lopsakas.

Kuna Haiti on nii vaene kannatavad seepärast ka teised saared, sest inimesed põgenevad peamiselt teistele Kariibi mere saartele, sh ka Guadeloupele.

Kariibidel rääkitakse peamiselt 3 keelt: inglise (Bahama saared), hispaania (Kuuba) ja prantsuse (Guadeloupe).

Inimesi on Guadeloupel umbes 451 000, kuid saar ei ole isegi suurem kui meie Saaremaa (Hiiumaast natuke suurem).

Umbes 30% populatsioonist on töötud. Enamjaolt teenitaksegi turistide arvelt. Isegi puuviljad-juurviljad jms imporditakse maismaalt.

Au revoir!

Hobused ja muud elukad

Bonjour!


Le Quesnays on meil lehmad, kanad ja hobused. Kel õnne on, võib jalutuskäigul rinda pista ka jänestega ja oravatega, kes siin elutsevad. Hannahga jalutamas käies olen mõlemaid näinud.

Kõige tähtsamatele hobustele on omad tallid ja nn karjamaad. Enamus hobuseid le Quesnays ei kuulugi tegelikult perekonnale, vaid siia tuuakse neid paaritama.


Sõbrad Tiku ja Taku

 Põhjus, miks neil on nii lehmad kui ka hobused on see, et hobused on toidu suhtes jube nõudlikud ja valivad, lehmad söövad hobuste ülejäägi ka ära. 

See you soon! VERY SOON!

The final countdown: 2 days left.

Mull-mull-mull-mull väiksed kalad..

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad?
Mis te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?

Tuleb tuttav ette? See on üks väheseid lastelaule, mis mul meeles on. Tänaseks veelgi paremini peas. Kuna lapsed armastavad laule, soovitan küll igal lapsehoidjal mõni meelde jätta. Läheb vaja.

Viimasel ajal on perenaine üsna tihti hakanud õhtuti väljas käima. Las käib ja lõbutseb, sest varsti ju tagasi Guadeloupele. Kuni eilse õhtuni oli aga kõik korras: laps 9ks magama ja hommikul kell 8-9 äratus.

Eile aga kuulen kell 23.00 preili toast nuttu. Ema on väljas. Kurat! Nohhh, ega siis midagi, lähen ja vaatan, mis toimub. Eks tal vast gaasid ole. Võtan ta sülle. Tunnen, et ma ei ole enam võõras : ta teab, kes olen ja rahuneb hetkega mu süles. Laulan talle, jalutame natuke ja panen tüdruku tagasi voodisse. Hannah hakkab jälle nutma, kuid lähen oma tuppa ja ootan 10 min. Lähen tagasi ja asi kordub vähemalt 5 korda kuni preili otsustab 00.00 magama jääda.

Mingil ajal sai ka Alexandrale helistatud. Ta ei saaks küll minust rohkem midagi teha, kuid selleks, et hiljem pahandusi ei tekiks, otsustasin siiski helistada. Ja nohh, eks ema ole ju ikka parem kui lapsehoidja. Vastu ta ei võtnud, mis oligi parem, sest ei läinud enam kaua, kui preili uinus. Ei teagi, kas ta oli väsinud või šokeeritud minu "imeilusast" lauluhäälest.

Hobuste võiduajamisel

Bonjour!

Eile (26.08) käisime Deauville Hipodroomil hobuste võiduajamist vaatamas. Kuna perekond on sel alal VÄGA tuntud oli meile sissepääs tasuta (muidu pilet 3eurot) ning muidugi saime võiduajamist nautida ka privaatterrassilt. Väga huvitav kogemus oli. Ma kohe üldse ei imesta, miks seda hasartmängude alla loetakse.

Enne igat võiduajamist on muidugi ka hobuste tutvustamine ja näitamine inimestele (vt pilti). Seejärel minnakse hanereas STARTI.

Samuti on see ka aeg, kus jutustatakse tuttavatega ja uuritakse võiduvõimalusi jms.

 

Start

Starti sai jälgida hiiglasuurelt ekraanilt, mille taustalt paistab ka Trouville.


Nädalavahetusel pidi väga palju inimesi käima, kuid kuna väikelapsega on siis väga raske seal olla, käisime reedel. Nagu pildilt näha on, eile väga palju inimesi ei olnud. Seepärast on paremad hobused jäetud ka nädalavahetuseks.

Hannah üritab ära süüa lehte, kus on kirjas kõik vajalik: ratsutajad, omanikud, hobused ja tema vanemad, varasemad tulemused, jaki värvus ja muster jne.

Lõpuks hakkasin juba aru ka saama, kuidas asjad käivad ja kelle peale tasub panustada. Ehk kunagi hiljem panustan kasvõi 1 euro, siis veelgi lõbusam vaadata.

A really bad day

Bonjour!

 

lapsed ja lapsehoidjad (pildilt puudub Hannah)



Maja on tühi. Vaikne. Nukker. Üle pika aja ei ole enam kuulda armsaks saanud laste naeru ja nuttu, nende samme trepil või Nei laulmist. IV korrus on välja surnud. Alles oleme jäänud siia vaid meie Hannahga [hääldus: Hanna]. Emma, Maia ja Marie ka, kuid neid näeb nüüd harva.

 Hommikul kell 12 ütlesimegi nägemist Stellale, Thomasele ja Neile. Nad läksid tagasi šveitsi. Suvi hakkab läbi saama ning inimesed lahkuvad. Nende 2 nädala jooksul aga on kõik omaks saanud, on tekkinud omad traditsioonid, omad naljad.



lapsehoidjad..



Hakkan neid armsaks saanud inimesi ja Normandiat tõsiselt igatsema, kuid ehk tulen järgmine aasta jälle. Nei juba teatas Alexandrale, et tahab, et ma ka järgmine aasta tuleksin. See oli niiiii armas temast! Eks näis, mis saab. Ma ei tahaks väga nii kaugele ette mõelda.

  Ainuke hea asi nende lahkumises ongi see, et ma sain oma vannitoa tagasi. Nüüd on mul neid kaks. Üks duššiga ja teine vanniga. Saan jälle võtta ülipikke ja mõnusaid vanne õhtuti. 

You are never too old to have fun!

Stella ja Emma

Lapsed mängimas. Stella tegi mulle ise ka käevõru. Kannan seda peaaegu iga päev...

Nei ja Patricia laste jalgratastega

Pärast õhtusööki oli meil alati väike traditsioon minna mängutuppa: lapsed said mürada ja meie (Marie, mina, Nei, Aleksi ja mõnikord ka Thomas) mängisime piljardit. Armastasin seda mängu juba Eestis ja siin sai see veelgi kallimaks. Mõnel päeval oligi see päeva parim hetk, kuid mitte seepärast, et mul oleks siin igav või kuidagi halb, see aeg oli lihtsalt nii armas ja eriline.

padjasõda

Täna oli kurb päev, kuid elu läheb edasi. Tulevad uued seiklused, uued sõbrad ja uued kogemused.

See you soon!

Au revoir! 

Trouville

Bonjour!

Viimased paar päeva on olnud ainult töö-töö. Ahh, väike nali, see tüdruk magab mul ju 16-17h päevas. Muul ajal olen jah temaga pidevalt koos olnud, mistõttu anti mulle eilne (24.08) pärastlõuna vabaks.

Alexandra helistas hommikul Deauville reisibüroosse, sest mõtlesime, et ma võiksin kunagi ka Mont Saint-Micheli ära näha. Tegemist on Normandia ilu ja uhkusega, meeletu turistiatraktsioon. Kuna reis kestaks terve päeva, millest bussis peaksin loksuma 2x3h ja maksma läheks see mulle 44 eurot, otsustasin reisi ära jätta.  Ei jõua enam, Pariis kurnas mu näiteks nii ära, et järgmine päev olin elav laip. Tahaks viimased päevad ikka puhata ja siinset elu&loodust nautida.

Igatahes, otsustasin päeva veeta Trouvilles. Kuigi siin on kõik linnakesed üksteise küljes, Blonville-Deauville-Trouville jne, ei ole ma Trouvillesse veel jõudnudki. Kui Deauville on uuem ja populaarsem ning pigem rikastele, siis Trouvilles saab hakkama ka vaesem.

Tänavad on väiksemad kui Deauvilles ning Trouvilles ei ole nii palju disaineripoode. Kunagi sai isegi ühes disaineripoes ära käidud Deauvilles, kus aknalt paistsid sildid -50%. Jah, tõepoolest, hinnad olid poole väiksemad, kuid hindu oli alandatud 300lt eurolt 150le. Kohe üldse ei aidanud mind! Trouvilles sai isegi ühe laheda suviste allahindlustega (noorte)poe leitud. Paar riidehilpu sai isegi omastatud.

Trouville RIMI

Käisin ära ka Hyper U-s. Kõndisin küll paar kilomeetrit sinna, kuid pean ju kodumaale mõned šokolaadid-pudelid kaasa võtma. Nüüd ongi ainult emale vaja Deauville tass/õllekann osta ja mina hoian siis poodidest eemale. Raha läheb siin Normandias kõvasti, 5-eurostega ei ole väga midagi teha.



Ruuduliste ja jooneliste vihikute asemel on neil sellised peamiselt..





Juustuvalik..



Alkohol..



Rand Trouvilles

Trouville



Normandia mäkk, kus mcFlurry maksab 2,60



Shake it up!

Brasiiliast pärit Nei, Stella ja Thomase lapsehoidja, õpetab mulle siin natuke Brasiilia, salsa ja Rio de Janeiro karnevali kohta. Nojah, eks mingi osa peaks nagu minuni isegi jõudma, sest me räägime ju inglise-prantsuse keele segu. Mõlemad oma keeles, üksikuid inglise/prantsuse sõnus sisse purssides.

Tänu pidevale Internetile on minu toast saanud "a place to be" ehk siis IV korruse keskus. Mulle meeldib. Stellaga, kes kohutavalt armastab Lady Gagat ja Shakirat,  vaatame youtubest videosid nind laulame kaasa. Õhtuti aga kui lapsed on juba voodis, hiilib Nei, läpakas käes, minu juurde ning varastab ka natuke Internetti. Ega tal väga muud võimalust ei olegi, kas siis läpakaga vetsupotil istuda või minu juurde tulla. Valik on üsna selge.


Mina aga, nagu alati sel ajal, kuulan muusikat ja kirjutan blogi. Täna sai aga kuulatud ZUMBAmuusikat (igatsus tuli peale). Ühtaegu käiski "Na ponta de Pe" kui Nei, naeratus näol ja silmad säramas, mööda tuba tantsima hakkas. Täitsa trennis selgeks saanud liigutustega, enamasti. Ja nii need portugalikeelsed zumbalaulud (Rio de Janeiro karnevali laulud) hakkasid tulema ja tulema... Sain isegi nii mõnegi kohta teada, millest nad on. Success.

Le trafic aka prantslane roolis, auto kraavis.



Samantha roolis...



Ei ole midagi hullemat kui siinne liiklus. Kui aus olla, siis ma ei saa seda vist "liikluseks" nimetadagi. C`est une catastrophe! Kui Tallinna vanalinna lasta ringi sõitma kõik autod, saategi siinse tulemuse.

Siin on kaks võimalust, kas Sul on miniauto (nt ema Yaris) või maastur (nt isa Rav), minu Focusel siia asja ei ole. Mida väiksem auto, seda väiksematesse kohtadesse ta ära mahub, kuid mida suurem auto, seda rohkem miniautosid ta värisema paneb.

Liikluseeskirjad võib Normandia väikelinnades ära unustada. Stop või Anna Teed märk ei tähenda neile midagi, eesõigus on hoopis sellel, kes on kiirem, julgem ja kavalam. Selleks, et ringteele sõita, pole mõtet oodata hetke kui ringtee on vaba, sest seda ei juhtu, vaid tuleb auto esiots võimalikult nahaalselt teistele ette ajada, armas nägu pähe teha ja voilaa, sind lastakse läbi.

Prantsusmal on lubatud kuni 1,25 promilline joove, mistõttu restoranis mõne õlle sisse kulistada ja seejärel autoga sõitma minna ei ole üldsegi mitte haruldane. Esialgu oli kuidagi võõras ühel hetkel vaadata Jerome õlut joomas ja 5 minutit hiljem sõitma minemas, kuid nüüd olen harjunud.

Minu tuba

Ema suurel nõudmisel siis pildid minu toast:

Minu vannituba



Vaade minu toast.



Lapsehoidja mured ja rõõmud

Et asi väga reisiblogiks ära ei kisuks, peaksin ma vist natuke lapsehoidja rõõmudest ja muredest ka rääkima. Ma olen siin perekonnas olnud juba 2 nädalat (1 nädal veel) ning ehk oskan nüüd ka midagi kirjutada.



Hannahga

Kõige raskem on esimene nädal, esimesed päevad. Tõsi, alguses on kõik uus ja huvitav ning käid ringi, silmad punnis, kuid informatsiooni kogus, mis Sinuni jõuab on meeletu. Esimesed paar päeva kulubki perekonnaga tutvumiseks ning lapse kohta õppimiseks. Esialgu on kõik võõras ja imelik, ei oska lihtsalt kuidagi olla.

 See ei ole küll minu esimene töö lapsehoidjana, kuid esialgu, esimestel päevadel,  see tõepoolest nii tundub, just nagu jälle esimene kord. Iga laps on erinev ja igal lapsel on oma päevaplaan ja omad harjumused. Hannah tundma õppimiseks ja tema päevaplaani meeldejätmiseks (Mis kell ta sööb? Palju ta sööb? Mida ta sööb? Mis kell magab? Kaua magab? jne) kulus mul ikka täitsa mitu päeva, kuid nüüd on juba lihtne. Nüüd oskan arvestada, nüüd saan aru tema näoilmetest ja nutust, mis talle meeldib ja mida ta vihkab. Kõik tuleb ajaga...

Samas, varasemad kogemused on ikka väga suureks abiks. Kogemused õpetavad, mida teha kui laps meeleheitlikult nutab või, kas üldse midagi teha. Ma ei lähe paanikasse kui preili nutma hakkab, vaid oskan sellele reageerida. Ma tean, mida sellises olukorras teha, kui üldse midagi teha, sest vahepeal peab tal laskma lihtsalt nutta. Ja vahepeal ei saa lapsehoidja jälle mitte midagi teha, sest ema on lapsele ju kõige tähtsam.

Mulle tõsiselt meeldib Alexandra ja Jerome [šerom] kasvatusviis.  Nad ei osta kunagi Hannahle [Hanna] mänguasju, vaid kõik on saadud kingituseks. Näiteks nägi ta alles nüüd esimest korda nukku ja õhupalli.  Ja ega ta õige ongi, selles vanuses laps mängib üliharva oma mänguasjadega. Ta on selleks liiga uudishimulik, et mängida kindlate asjadega. Kõige paremateks mänguasjadeks on aga täiesti suvalised, kuid ohutud, asjad, mis parasjagu käeulatuses leiduvad. Ajaleht, pisikesed plastmasstassid, lusikad, erinevad pakendid – need on palju paremad ja lõbusamad kaaslased.  Tuleb lihtsalt ise leidlik olla ning teha see asi lapsele huvitavaks ja voilaaaaa, laps unustabki nutmise. Enamasti. Aga samas pean ma ka hästi varustatud olema. Õhupall, mis mul last hoidma minnes alati kotis on, osutus ka siin nii mõnigi kord meie päästeingliks.

Samuti ei ole nad ülihoolitsevad vanemad, vaid nad lasevad lapsel üldiselt ikka ise uudistada ja kogemustepagasit täiendada. Kui laps kukub, siis las ta kukub. Nii ta ju õpibki. Eks nad ikka hoiavad tüdrukul silma peal, et ta ikka juhtmetega mängima ei läheks või millegi teravaga end ei vigastaks, kuid iga pisema asja pärast nad kohe talle appi ei jookse. Tänu sellele vist ongi Hannah meeletult iseseisev ja tema valulävi äärmiselt kõrge. Alguses oli küll väga imelik vaadata last kukkumas, millele ei järgne ei nuttu ega kulmukortsutust. Ajas end püsti ja uudistas edasi.

Kõige parem osa lapsehoidjana töötamise juures on aga see kui laps, Sind nähes, naeratab ja sirutab oma käed välja, andes selget märku, et ta tahab sulle sülle tulla. Minu jaoks on see märk sellest, et ma ei ole enam võõras, vaid väga tähtis tegelane ta elus. Kui Jerome vanemad külas olid ja me Hannahga parasjagu väljas mängisime, tulid vanavanemad muidugi preilile tere ütlema. Nii me mängisime ja isegi natuke eemal seistes oli selgelt märgata, et ma ei ole võõras enam, vaid talle väga kallis. Vanaema ütles: „It looks like you know each other very well“. „Yes, she`s my best friend here. She is a damn good listener who never tells your secrets to no-one!“ ütlesin talle.

Kõige halvem osa on aga see, et oled siiski võõras. Mina olen siin küll ainult 3 nädalat, mis tegelikult on väga lühike aeg, kuid võõrana tunned end ka pärast 3 kuud. Pidevalt tuleb kontrollida, kuidas käitud, näoilmet (alati tuleb naeratada), mis riided seljas on jnejne. Tegemist ei ole tööga, kus töötad 9.00-17.00 ja seejärel kõnnid minema ja viskad jalad seinale. EI. See on töö, kus vahest on jah palju vaba aega, aga samas olen ma alati valmis jooksma ja aitama. 24/7.