Kodus.

Bonjour!

Täna on mul kolmas päev kodus olla. Üllatavalt mõnus on oma toas lakke sülitada, mustade riietega ringi käia, magada kella 10ni, eesti keeles rääkida ja häid sõpru näha. Samas ma valetaksin kui ütleksin, et ei tunne neist inimestest puudust või prantsuse keelest, baguettest ja ilusast ilmast.

Viimane postitus valmis Deauvilles, kuid ühtäkki olen tuhandeid kilomeetreid eemal Tartus. See postitus on lühike, kuid ometi pean panema täpi i peale. Saagu sellest siis tavaline ajakava, mida ma ehk kunagi lahti kirjutan. Täna ei viitsi. Ka homme ei viitsi. Ehk kunagi tulevikus...

Kolmapäeval, 29.augusti pärastlõunal hakkas meie teekond koju. Jätsime hüvasti alles jäänud perekonnaga ning laadisime auto peale oma 7 asja. Sõit Chantillysse kestis ligikaudu 3 tundi, millest preili magas kõigest 30-50 minutit. Milline pettumus! Ometi ei osutunud sõit sama jubedaks nagu reis Bayeux`sse!

Mõlemad ööd ööbisime Alexandra vanavanemate majas nagu Deauville minneski. Maja on suur ja keldrikorrus, kus meie magamistoad olid, üsna kõle. Õhtust sõime Alexandra õe ja õetütarde juures.

Neljapäeva veetsime Hannahga tema nõbude Maya ja Emma majas, sest Alexandral oli Pariisis vaja asju ajada. Üsna tore päev oli. Tüdrukutel on oma mängutuba, mis on täidetud erinevate mängude ja mänguasjadega, niiet Hannaht tegevuses hoida oli üsna lihtne.

Ka reedel sõime lõunat Alexandra õe juures, sest Hannah pidi nagunii sinna jääma. Polnud ju mõtet preilit mind saatma kaasa võttta! Niisiis jätsin hüvasti kõigiga, hoides pisaraid tagasi. Alexandra õde aga avaldas soovi mind ka järgmine aasta näha. Ka Emma oli kurb minu lahkumisest kuuldes ja küsis, kas järgmine suvi jälle. "Võib-olla, Emma!" ütlen talle. Kunagi ei tea, mida elu toob!

Mõned toredad hetked ja Finding Nemo

*     *     *
Hannah pomiseb midagi arusaamatus keeles. Alexandra kergitab kulmu üritades leida selles ühepajatoidus midagi tuttavat ning naeratades küsib Hannahlt:
"Did you say something in Estonian?! I wouldn`t know the difference!"  [Kas sa ütlesid midagi eesti keeles? Ma ei saaks sellest nagunii aru...! vms]
" That`s impossible! I never talk to her in Estonian!" [See on võimatu! Ma ei räägi kunagi temaga eesti keeles!] selgitan Alexandrale, et kui tüdruk isegi peaks minult mingeid sõnu õppima, siis olgu need pigem inglise või halvas prantsuse keeles. Eesti keelega ei oleks tal midagi peale hakata!

Küll aga jääb see ikka närima, et huvitav, kas minu halb keeleoskus mõjutab ka teda. Vaevalt. Olen temaga ju kõigest mõned nädalad. Küll aga mainis Jerome eelmine aasta, et Brasiiliast pärit lapsehoidja Nei on kergelt mõjutanud Thomase keelt. Ja seda mitte heas mõttes! Samas, tema on nende lapsehoidja olnud juba u 6 aastat. Vahe missugune!

*     *     *
Sööme koos Patricia ja tema abikaasa, Thomase ja Stellaga hommikust. Lasin hommikul Alexandral kauem magada võttes hommikul lapse kiiresti endaga alla kaasa. Kuna Alexandral on beebimonitor, siis tuleb olla vaikne ja kiire. Igatahes, kui lähen kõrvaltuppa teise tassi kohvi järele, jättes Hannah Patriciaga, hakkab preili nutma ja mind otsima! "Kus on Kaisa (tema keeles Taisa)?" pomiseb ta nutuselt. Hõikan Hannahle prantsuse keeles vastu, et olen siin. Tagasi söögituppa jõudes rahuneb laps hetkega. Oleme kahekesi läbi käinud pika tee, et siiani jõuda, kuid see on seda väärt.

*     *     *
Alexandra küsib Hannahlt, kas ta tahaks jalutama minna. Hannah vastab jaatavalt ning lisab:" avec Mama et Kaisa"  [koos ema ja Kaisaga]. Selgitades, et ema ei saa kaasa tulla, vaatab preili mulle kavalalt otsa ja sirutab käed, et mulle sülle tulla. "Avec Kaisa! A tout a l`heure, mama!" [Koos Kaisaga! Varsti näeme, ema!] lehvitab ta emale!

*     *     *
Kuulen samme lähenemas neljandale korrusele. Kuuldes plika häält on selge, et tegemist on Alexandra ja Hannahga. Minu tuba asub pika koridori lõpus enne Hannah tuba, mistõttu peavad nad minu toast mööduma. Kuulen juba Hannaht emalt küsimas "Kus on Kaisa?" Hiilin imevaikselt ukse juurde ilma, et keegi mind näeks, ning sobival hetkel hüppan koridori ja karjun "Böööööö!". Hannah pistab naerma ning korrutab "Encore! Encore!" [Uuesti! Uuesti!]

*     *     *
Lossi taga asub hiiglaslik tiik/purskkaev, milles asuvad kalad. 4+1 kala kui täpsem olla. Alexandra rääkis, et kevadel oli siin palju pisikesi kalu, kuid pärast lindude tulekut, on kõik kadunud. Järele on jäänud vaid kõige suuremad.

Jalutades aga Alexandra ja Hannahga tiigi kaldal näen järsku imepisikest kala kiiresti eemale ujumas. Panin talle nimeks "Nemo". Üsna kiiresti sai aga järgnevast 30 minutist operatsioon "Finding Nemo 2". Tahtsin ta uuesti üles leida. Egas siis midagi, murdsid lähedal asuvast puust oksa ning istusin tiigi kaldale ning hakkasin kala püüdma. Alexandra vaatas vaid irvitades pealt ning nimetas mind dok-dokiks, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen vähe loll. Ütlesin Alexandrale vaid, et kalad nii lollid, et ega need aru saa, kas ussike otsas või mitte. Meenudes aga ütlus "ühes otsas ussike, teises otsas lollike" vms kargas mulle pähe mõte joosta kööki ja tuua natuke saia! Küll see Nemo siis välja tuleb! Tulin siis tagasi kalli prantsuse baguettega, mistõttu käis Hannah mul nagu koer järel ja korrutas "Tu veux un petit pain" [Sina (ta ei oska öelda Mina tahan) tahad üht väikest saia]. Andsin mõne väikese tüki ka preilile, kuid kalu nähes viskasin neile natuke saia. Tüübid ei teinud väljagi! Pärast mitut proovi pidin Alexandrale tõdema " They don`t like French baguette! Estonian fish are smarter!" [Neile ei meeldi prantsuse baguette! Eesti kalad on targemad]. Otsustasin aga kunagi hiljem tagasi tulla, sest ma lihtsalt pean selle Nemo üles leidma! Nemo, kus sa küll oled?!

Ehhe, Kati, sulle peaks see meenutama lugu "Kes mu 5 eurot katki tegi?" või "Kes mu särgi ära varastas?!"

*      *      *
Rääkisin päris tükk aega msn-s sõbrannaga ning seda muidugi emakeeles. Kui kell kukkus 2, mis minu jaoks on kohvipaus, siis läksin kööki ja Muchot nähes hõikasin lõbusalt eesti keeles: "Sina ikka veel siin!?!".  Selliseid momente on tegelt väga palju, kui tahad hakata emakeeles rääkima. Ma tunnen end nende inimestega juba väga hästi ning kõik on juba tuttav ja kodune, mistõttu vahest lihtsalt ei tule meelde inglise keeles rääkida.

*     *      *
Istume Hannahga murul, sest ta väsib üsna kiiresti ära meie pikkadest jalutuskäikudest või tema tähelepanu läheb kuskile mujale. Ühtäkki aga ta jätab oma käbidega mängimise ning vaatab mulle kelmikalt otsa. Teate küll, selline "mina tean, aga sina ei tea" ning "mul on üks õel mõte" nägu peas. Seejärel aga jookseb ta minu poole, käed välja sirutatud, karjudes "Kaisaaaaa" ning kallistab mind! Nii armas!

PS! Ma kohati täiendab postitust "Söögist ja söögikordadest" vms, niiet võite vahest sinna piiluda!

Gros Bisous de Deauville

Bonjour!

Juba eelmisel aastal kirjutasin prantslaste musikultuurist, kuid mulle tundub, et see teema ei ole veel end ammendunud. Nüüd kui ma olen juba 2x3,5 nädalat prantsuse peres elanud, võtaksin selle teema uuesti üles. See osa sellest kultuurist on minu kui eestlase jaoks siiani üsna suur müsteerium, kuid ma hakkan sellest järjest enam aru saama.

"Kuna ma peaksin? Kas ma peaksin? Kust poolt alustada? Kuidas see ikka täpselt käib? Mitu korda?" käib nagu tüütu kärbes eestlase, kes esmakordselt satub Prantsusmaale, peas ringi. Tegelikult võiks aga need küsimused koju jätta, sest tegelikult tuleb see loomulikult välja. Nii loomulikult kui välismaalasele võimalik.

Olen märganud, et minu prantsuse perekond aktsepteerib fakti, et tulen mitte-musitamise kultuurist, mistõttu päris tihti ma sellest ka pääsen. Kohe kindlasti aga ei pääse ma musitamisest esimesel kohtumisel (või kui pole ammu näinud) ning hüvasti jättes. Prantslastele on aga see nii loomulik kui küsimus "Ca va?" [kuidas lähed, okei, hästi...], mida öeldakse enne sööki, söögi peale ja ka pärast sööki. Kuid see on täiesti teine teema!

Juba väikesest peale käib üks suur musitamine ja selle õpetamine lastele. See algab üles ärgates ja lõppeb uinumisega. Näiteks hommikusöögi lauda istudes tuleb kogu pererahvas läbi musitada. Veab neil, kel on väike laud ja väike pere! Igatahes, seda väga soositakse ja rõhutatakse. Vanemate iga teine lause on "Un petit bisous pour X (pane nimi asemele)!" [üks väike musi X-le] Ja kohe kindlasti tuleb üks musitamise maraton teha ka enne uinumist!

Päris võhivõõraid inimesi tänaval keegi musitama ei lähe. Vähemalt mitte normaalsed inimesed. Küll aga sõpru, sugulasi, pereliikmeid ja inimesi, keda sulle tutvustatakse. Pedro näitas mulle oma poja mingi klassi lõpetamise aktuse videot ja seda vaadates jäi mul suu lahti kui õpilased musitasid ka õpetajaid. Hea, et kärbes sisse ei lennanud! Seda ei kujutaks küll Eestis ette :P!

Samuti vaatasin kahtlaselt ka kahte politseinikku, keda jalutades Deauvilles nägin, kes samuti musitasid. Põsemusid meeste vahel on täitsa normaalne ja tavaline siin Läänes.

Nüüd aga natuke tehnikast ka. Põsemusisid hakatakse tavaliselt andma paremalt poolt. Muside arv sõltub aga regioonist: 1-4 musi. Meil siin on 2: paremale ja vasakule. Kui väga laisk oled, võib ka ainult ühe teha! Täiskasvanud tavaliselt põsemusi ei teegi, vaid panevad õrnalt põsed kokku ja teevad huultega musi häält. Lastele tuleb teha aga korralik põsemusi.


Gros Bisous de Deauville! A bientot!

The final countdown: 6 päeva jäänud

Bonjour!

Käisime täna Alexandraga supermarketis ja seda muidugi eesmärgiga midagi kaasa osta Eestisse. Nimelt tulen ma varsti koju! Nädala pärast ma juba kaisutan oma kutsikaid, sõiman Sassi, pahandan emaga, sest toad kõik sassis, pesen pesu, vannun isa tujukust ja kiusan vennakest! Kuna missioon "Lapsed koju" on juba alanud, siis vaikselt tuleb hakata mõtlema, mida endaga kaasa võtta!

Jerome lahkus esmaspäeval. Nei, Stella ja Thomas läksid koju juba eile. Ma naudin vaikust ja rahu, kuid igatsen meeletult maja täis laste naeru ja samme. Kuna sel aastal oskasin juba prantsuse keelt rohkem saime ka Neiga suuremateks sõpradeks. Ta juba kutsus mind talvel endaga Brasiiliasse Sao Paulosse kaasa! Täiega tahaks, aga kurat, lennupilet on sama kallis kui minu auto. Ja mul ei ole mitte kõige odavam neljarattaline! Homme lahkuvad Emma, Maya ja teine lapsehoidja Marie Charlotte, jättes meid Alexandra ja Hannahga viimasteks. Masendav.

Eestisse saabun ma reedel, 31. augustil kui kell 20.45 lennuki rattad Eestimaa pinda puudutavad! Lennuinfo on siis järgmine:

15.25 - 19.15 Paris - Helsinki
20.10 - 20.45 Helsinki - Tallinn

Ootamist on minimaalselt, mis on supper, sest Vantaa lennujaam on ehtne pommiauk. Aga vähemalt on seal free wifi!

Kuigi Teile võib tunduda, et reis tagasi koju algab alles reedel, siis te eksite. Nimelt pean ma oma kohvrid ära pakkima juba teisipäeva õhtul, sest kolmapäeva pärastlõunal hakkame liikuma Pariisi poole. Päris Pariisi me aga ei lähe, vaid peatume Alexandra vanavanemate kodus (seal, kus tulleski), mis on 20-30 minutit Pariisist. Neljapäeval on Alexandral Pariisis mingi kohtumine, mistõttu me nii vara liikuma hakkamegi.

Minnes nüüd tagasi supermarketi teemale, siis käisin ma täna shoppamas. 2 pudelt veini, 2 pudelit Normandia õunasiidrit, paar šokolaadi ning küpsisekarpi, aprikoosi ja apelsini moos - kõik need pean ma oma kottidesse ära mahutama! Lisaks sellele veel kohalik juustuvalik, mida läheme Alexandraga ostma Deauville turule alles kolmapäeva hommikul. Niiet kõik te olete oodatud 1-2. septembril Kungla tallu neid proovima tulema! Kes ees, see mees (naine)!

A bientot!

Mont Saint-Michel

Bonjour!

Kell kukub 6.00 ning mu äratuskell hakkab helisema. Aeg tõusta. Nagu alati mõtlen, et mis see 10 minutit kauem voodis lesida ikka ole. Kaua ma ikka riidesse panen, onju?! Kell 7.00 pidin aga Pedroga kokku saama, sest buss läheb juba 7.35 Deauvillest ning kuna Pedro läheb nagunii croissantide ja baguette järele, viib ta mu ka linna. Panen end soojalt riidesse, sest juba varasem kogemus ütleb, et hommikud on siin väga külmad. Mustad teksad, õhukene kapsun ning nahktagi seljas, liigun kööki, sest vaja ju ka enne sõitu väheke keha kinnitada. Enne aga pistan seljakotti veel lühikesed riided, sest nagu eelmise aasta Pariisi reis mulle õpetas, tuleb alati ka need endaga ühes võtta. Kurat seda ilma ju teab!

hommik kell 6.50

Köögis valitseb täielik pimedus ja vaikus. Panen võimalikult kiiresti kõik tuled põlema, sest mind valdab suur hirm näha mõnda hiirt. Neid siin on. Ja mitte vähe! Mina õnneks pole ühtki näinud, kuid teised on näinud neid küll ja küll. Igatahes, haaran külmkapist ühe paljudest jogurtitest ning veepudeli ja väikese Coca Cola reisile kaasa. Pole ju mõtet raisata 1.50-2 eurot vee peale kui saan selle ka tasuta kaasa võtta. Ja siit moraal, reisimine on kallis! Väga kallis! Eriti Prantsusmaal. Kuid tuleb olla kaval, siis saab hakkama ka minimaalse summaga!

Kuna lahkun lossist päikesetõusu ajal, siis vaatab mulle vastu fantastiline vaatepilt. Imeline. Maa on kaetud uduga, taevas värviline (vt pilti) ning õhk jahe, ent värskendav. Nagu eestlasele kohane olen kokkulepitud kohas 5 minutit varem. Pedro oli öelnud (naljatades), et sõit on TÄPSELT kell 7 ning tema kedagi ei oota. Huvitav, kas ta ise ka seda usub?

Igatahes kell 7.10 leian ma end Deauville rongijaama eest. Pedro on nimelt hull autojuht- lisaks meeletule kiirusele teeb ta manöövreid, kus ma tahaksin lihtsalt silmad kinni panna. Aga ma ei tee seda. Vastupidi. Peas ma ainult karjun: „Juhhhuuuuuuu! Veel!“. Tänu suurele kiirustamisele olen ma aga kohal tunduvalt varem, mistõttu otsustasin istuda natuke aega rongijaamas sees. Seal vähemalt soe.

Kell 7.25 aga asun liikuma bussipeatuse suunas. Bussi jõudes tervitab mind väga sõbralik ja viisakas bussijuht: „Bonjour, Madmoiselle!“. Ma ei harju vist sellega kunagi ära. Igatahes pistab ta mulle kätte inglise keelsed brošüürid Mont Saint-Micheli kohta ning saadab mu minu kohale.

Peale mind aga uksed sulguvad ning algab sõit Mont Saint-Micheli juurde. Mind ootas ees 3 tundi sõitu, sest buss läks läbi paljudest küladest, kust võeti peale ka teisi turiste, ning tegi 15-minutilise peatuse Caenis. Lõpuks oli meid bussis ehk 10-15 inimest (u 1/3 bussist).



Tee, mis viib saarele

Kuigi mind oli hoiatatud, et tegemist ei ole ekskurisooniga vaid lihtsalt reisiga, kus meid visatakse Mont Saint-Micheli ära ja pärast tuuakse tagasi, rääkis bussijuht tee peal päris palju. Pidevalt juhtis ta tähelepanu mööduvatele vaatamisväärsustele ja rääkis, mis nad on. Seda muidugi prantuse keeles, sest inglise keelt ta ei rääkinud sõnakestki. Ega ma muidugi tema loengutest midagi aru ei saanud ja ega ei tahtnudki aru saada, sest uni tuli peale. Mõnel korral vaatasin paremale või vasakule, kuid üldjuhul olin ma täitsa omas mullis. Oma pisikeses rohekassinises mullis.



need imepisikesed tänavad...

Kohale jõudes saatis bussijuht meid uute busside juurde, mis viisid turiste külast saareni. Tegemist on 1-2km teega saarele, mille läbimiseks oli võimalus võtta spetsiaalsed tasuta bussid või lihtsalt jalutada sinna. Mina muidugi jalutasin, sest tahtsin nautida seda imeilusat vaatepilti nii kaua kuni sain. Aga olgem ausad, tegelikult ei olnud see midagi nii ilus vaatepilt. Igal pool olid ehitusmasinad ja muud säärased, sest käivad suured tööd, et Mont Saint Michel jälle saareks muuta. Praegu aga muutub Mont Saint Michel saareks vaid siis, kui vesi on tõusu ajal väga kõrge.  Inimtegevuse tulemusena on merevee tase langenud ning saar ühendatud maismaaga, mida üritatakse nüüd muuta. Kunagi oli ta täielik saar, mida nüüd üritatakse taastada. Arvatavaks valmimisaastaks peaks olema 2015, mistõttu soovitan just alates sellest ajast sinna minna.

Minevikus oli Mont-Saint-Michel mandriga ühendatud loodusliku maasilla abil. See oli tõusu ajal veega kaetud ja mõõna ajal kuival. Esialgu oli saar rannikust kaugel. Nüüd on see aga maismaast 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Kuid suured ehitustööd ei ole turistidele takistuseks. Linnas oli meeletult palju turiste ning neid järjest voolas juurde. Kõik need imepisikesed tänavad saarel olid täidetud turistidele mõeldud suveniiripoodide ja restoranidega, mistõttu oli tihti väga raske liikudagi. Tihti olid tänavad või trepid nii pisikesed, et sinna mahtus 1-2 inimest kõrvuti liikuma, mistõttu pidime lihtsalt ootama ja ootama. Kuid hoolimata turistidest võis näha ka kohalike maju-kortereid. Siin tõepoolest inimesed elavad ja töötavad. Ma tõepoolest ei tea, kuidas nad seda suudavad, aga edu neile! Ega neid muidugi väga palju ka siin ei ela, kõigest mõnikümmend elanikku!

Klooster

Nii ilus päikesepaisteline päev!

Saare kõige kõrgemas tipus asub 10.sajandil benediktiini munkade poolt ehitatud klooster, mis on avatud ka turistidele. Kuigi järjekord on ligi 100 meetrit pikk, otsustasin siiski selle teekonna ette võtta. Minulegi ootamatult liikus järjekord edasi aga suurel kiirusel. „Lõpuks ometi on EL-st kasu!“ mõtlesin omaette kui nägin piletite hindu. 18-25 aastasele EL elanikule oli kloostri külastus tasuta. Muidu oleks täiskasvanu hind aga olnud ligi 10 eurot. Aga muidugi peab ette näitama ka ID kaardi, mille ma viimasel hetkel kotti pistsin! Aamen! Muidugi see summa oleks seda väärt olnud. Küll aga mitte kloostri pärast, sest see oli kirik nagu kirik ikka, kuid just platvormidelt avanevate vaadete pärast. Nii ilus, et lausa suust vett tilgub!

vaade kloostrist

Kuna merevee tase oli niivõrd madal, sai jalutada ka nn mere põhjas. Turiste oli vähe, mistõttu oli seal nii mõnus ja vaikne olla. Lisaks sellele avanes sealt meeletult ilus vaade.

Kuna maapind oli üsna vajuv, oli mõistlik eemaldada ka jalanõud. Selle peale ma muidugi tulin liiga hilja! Igatahes, kuna mulle meeldib natuke isepäi ringi kõndida, eemal teistest turistidest, siis sattusin kohta, kus maapind ikka väga vajus. Ehmatasin täitsa ära! Silmade ette tuli juba olukord, kus ma vajun poole kerega sisse ning mind tuleb hakata päästma! Ehheeee, oleks see vast mälestus! Õnneks aga seda ei juhtunud, vaid jooksin sealt lihtsalt ära! Igaks juhuks!

Ja ühtäkki oligi kell 15.30 ning ma pidin hakkama tagasi minema! Kell 17.00 stardin juba Deauville poole, kuid sellest pole midagi. 6 tundi oli täiesti piisav aeg, et kõik ära näha ja ära teha! Otsustasin vaid enne sõitu kiiresti supermarketist midagi krabada ning tammi juures mõned pildid veel teha.

Nagu te piltidelt ja minu jutustusest aru saite, siis tegelikult oli see ikka võrratu reis küll. Once in a lifetime sort of thing! Mul lihtsalt on nii vedanud Alexandraga, kes selle mulle organiseeris ja isegi kinni maksis. "See on minu kingitus sulle!" ütles ta mu säravaid silmi nähes. Nii lahe!

A Bientot!


Mont-Saint-Michel ja selle laht võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1979. aastal. Ta võeti kaitse alla kultuurilise, ajaloolise ja arhitektuurilise pärandi poolest, samuti inimtekkelise ja looduskauni objektina. Niiet sel suvel olen ma juba kaks UNESCO maailmapärandit ära näinud ( Mont Saint-Michel ja Bayeuxi vaip).

 

Trouville-Deauville-Tourgeville

vaade Trouvillest

Bonjour!!

Eile (21.08) oli mul vaba hommikupoolik, millest sai kohe ka vaba päev (st vaba 11-17.00), mille ma veetsin linnas. Otsustasin lõpuks ometi ronida Trouville mäe otsa, et teha kõikidest küladest pildi, ent see osutus võimatuks. Vaadet sai imetleda vaid majade vahel jalutades, sest mingit platvormi seal ei ole, ning majad varjavad ära kogu vaate. Samuti käisin Deauvilles, jalutasin rannas, supermarketis, Tourgevilles ja kella 16 paiku maandusin randa. Olin täiesti läbi. Kuna vean raamatut endaga alati kaasas, siis võin lihtsalt suvalisel hetkel sussid püsti visata ja tähtsa näo pähe teha! Kui keegi küsib, mis vahid, siis saan alati vastata: "ÄÄää, mölise, raamatut loen ja muusikat kuulan!"


Deauville - vaade Trouvillest

rand Trouvilles - taustaks Normandia...;)

Trouville - need imepisikesed värvilised tänavad on lihtsalt FANTASTILISED! Parim osa Normandia juures!

Kas ma mainisin Teile, et lossi valvab meil LÕVI! Ausalt! Heeeeh, okei, nali! Linnas on tsirkus, mistõttu sai natuke loomi uudistada. Lõvi isegi möirgas ja ma filmisin seda! Kõlas nagu pidalitõbine kana! Päriselt! Aga ***** võttis küll jahedaks.



Vaade, mis avaneb lõunasööki süües. Päris mõnus, ahh?

Mmmm... tahaks ka endale!

I (L) Normandie

Millega tegelevad lapsehoidjad kui lapsed kõik juba ammu ilusti tuduvad?!